Keegi haaras rattast kinni?

Minuga juhtus aastal 1991 vist meie pere suvemajas veider lugu.
Mu isa ja ema ostsid 1975 u maamaja Ellamaa taga asuvas umbkülas, kuhu rongilt ja Tallinna maanteelt oli 6 km jala visata - maamaja.
Külas elas kolm peret, sovhoosi poolne liinibuss käis kaks korda nädalas. Ja bussipetusest oli meil veel kilomeeter majaukseni.
Maja taga oli mets -15km ja siis tuli suur maantee vastu.
Tühjus. Absoluutne tühjus. Hommikul läksin kell 5 läksin aiaposti kõrvale pissile ja näen, meie kõrval-oleval kartulipõllul, mis kunagi kulus sellele talule, hulgub põder ja vaatab mind u 200m minust.
Olin põtru ennegi näinud ja vaatasime ja läksime lahku. Tühjus. Vaikus.
Aga siis.

Meil oli õues kaev, kus vesi oli imepuhas ja kistallselge.
Me tõime õhtul alati ämbri veega kööki, et kui keegi öösel juua tahab.
Lähen mina hommikul ämbri juurde ja näen, seal on sätendav kera,
ei see on vale, veepall, mis oli nagu veepall, aga ei olnud ka.
See oli nagu lõngakera, mis sätendas pisku ja pöörles vee sees.
Mitte hollandi-juustukera, ei see koosnes paljudest pisijooontest

Tänapäeval ütleks ma, et see oli nagu hologramm, nagu 3d prillide maailm,
aga tollal ei olnud hologramme ja see reaalsuses olev kera oli reaalne.

Ma panin muidugi ilma mõtlemata oma käe ämbrisse - tühjus. Ainult vesi.
Vaatasin seda imelist asja kaua tol hommikul, ja enne kui muu rahvas ärkas,
võtsin ja viisin ämbri veega kaevu kõrvale ja valasin vee ja "veepalli" sinna.
Ei ole sellest palju kellelegi rääkinud.
Kuid olen uurinud küll, aga sellist "sätendavat veepalli oma ämbris " ei ole mujal maailma saitidel kohanud.
Ma ei arva, et ta oli näkk, ehk tulnukas, aga mine sa tea.
Ehk lihtsalt meie veevärginduses liiguvad edasi-tagasi meile hoomamatud energiakogumid, millest me - kui aus olla ei tea miite kui midagi?
Kui kellelgi on sarnaseid läbielamusi, oleksin kohe esimene nende kuulamisel. Ette tänades.