Miks just need firmad/kompaniid

Olen siin ka enne kirjutanud reklaamipsühholoogiast, aga kordamine on tarkuse ema. Ühest küljest võib siin arutada, kes tõmbab ettevõtte niite või kes istuvad juhatuses, kuid (keskmist) tarbijat see siiski suures osas ei huvita, kas Nike omanik on kuskilt illuminaatide 5. astmelt või mingi vend, kes salaja rahasid liigutab.

Tootmises on 99 protsenti kinni selles, kuidas end turustatakse ja kuidas tarbijale tooteid esitletakse. Öeldakse ju, et hea toode teeb endale ise promo, aga keskpäraseid peab igal sammul meelde tuletama.

Igatahes, miks teame mingeid suurkorporatsioone (nt McDonald's), mille tooted on sisuliselt kahjulikud, kuid ei tea väiksemaid (nt mahetootjad), mis oleksid kasulikud. Kahjulikku toodet tuleb enam promoda, sisestada tarbijale, et tal on seda vaja, mis sest, et see nõretab tühjadest kaloritest või see on tervisele kahjulik. Toote ümber luuakse omamoodi maailm (hea näide on see miskine Disney linnak kuskil USAs) ja siis hakatakse tarbijad sellesse sobitama.

Kas sulle meeldib joosta? Kas armastad kiirust? Siis sobivad sulle meie tossud. Mõtle roheliselt - osta meie kosmeetikat! jne.

Mida enam mingi tootega suhestume, seda suurem vajadus meil selle järele on või siis seda enam peame paslikuks seda tarbida.

Ettevõtted lubavad üha paremaid tooteid, täiustavad olemasolevaid, käivad ajaga kaasas, kaotavad transrasvad, alandavad hindu, parendavad kättesaadavust jne.

Teine asi, mida on palju uuritud, on tarbijakäitumine. Ehk näiteks mõni jääb truuks tootele, mida tema peres juba aastaid ostetud, isegi kui selle hind on tõusnud või turul paremad sama liiki tooted. Teine vahetab kaubamärke vastavalt vajadusele.

Ettevõtte ideaal ongi esimene tarbija, kes eelistab traditsioone ehk jääb tootele truuks ka siis, kui nad hinda tõstavad. Kuna inimene on mugav ja ei viitsi alternatiive leida, siis ollaksegi n-ö suurfirmade lõksus. Milleks sõita teise linna otsa mingisse tervisliku toiduga söögikohta kui Mäkk on kohe kodu ees ja bensukast saab burksi?