Karm tegelikkus: Fukushima katastroof mõjutab Maad tuhandeid aastaid.
Kuidas siis tuumajäätmetest turvaliselt vabaneda?
Tuumajaamade omanike sõnul on kütusevarraste basseinid ainult ajutine lahendus. Ükski riik ei taha vardaid vastu võtta, sest niisama maa sisse neid matta ei tohiks, kuna mitme radioaktiivse aine pooldumisajal 5000 aasta jooksul toimub väga palju liikumist ka maa all. Aga varraste maasse matmist praktiseerib meie tuumaenergiasõbralik põhjanaaber Soome, kuhu hoolimata arvukatest meeleavaldustest hakatakse taas uut tuumajaama rajama.
Kogu maailm seisab probleemi ees, kuhu kõik need tuumajäätmed viia. Neid ei tohiks maha matta ja neid ei saa ka kosmosesse viia, sest kosmoselaev võib plahvatada. Basseinidest veidi parem lahendus oleks vardaid hoida kuivkonteinerites. Kui konteinerid peaksid hakkama mingil põhjusel oksüdeeruma või lekkima, tuleb ehitada uus konteiner selle ümber ning selle ümber vajadusel veel suurem konteiner jne, jne. See võib nii kesta isegi tuhandeid aastaid, sest neid ei ole kuhugi mujale panna. Tulles tagasi nn odava energiaallika juurde, näeme, et kasutatud radioaktiivsete metallvarraste pikaaegne säilitamine läheb kalliks maksma, sest lisaks muule tuleb tasuda ka nende hoonete valvamise ja korrashoiu kulud. Nende radioaktiivsete ainete pooldumisaeg on mitu korda pikem kui kogu senine teadaolev inimajalugu.
Kuid tuleme tagasi Fukushima juurde. Mida teha nende kooriumitega, mis on seal juba maa alla põlenud? TEPCO üheks ideeks oli maapinna vedellämmastikuga külmutamine, et ka jaamast väljuv ja selle alt voolav vesi külmuks ja ookeani ei jõuaks – seda ideed katsetati, kuid tulemusteta. See oleks teoreetiliselt võimalik, kui jutt käiks tenniseplatsi suurusest alast, mitte aga tervest tuumajaamast ja selle alusest maast. Muidugi tasub ka mainimist, et nii suure hulga lämmastiku kasutamine mürgitab samuti keskkonda. Praeguse seisuga podisevad need kooriumid Fukushima tuumajaama all aegade lõpuni, sest meil ei ole veel tehnoloogiat, et sellise katastroofi tagajärgedega toime tulla.
Fukushima katastroofi järel on kõige suurem probleem selles, et iga päev voolab Vaiksesse ookeani u 400 tonni üliradioaktiivset vett – praeguse seisuga aegade lõpuni. Uraan, plutoonium, segatud oksiidkütus, tseesium-137, strontsium-90 ning muud haruldased ühendid ja erinevad gaasid voolavad koos veega merre, segunedes kooriumis. Lisaks tekivad ka uued elemendid. Kõikidel nendel ainetel on erinev pooldumisaeg ja teiste materjalidega reageerides tekib üha uusi radioaktiivseid elemente.
Mida see kõik tähendab, on praegu veel raske öelda, sest õnnetusest on möödas ainult kolm aastat. Kuid väga palju erinevaid anomaaliaid täheldati juba kolm kuud pärast katastroofi: jääkarudel ja hüljestel tekkisid mitmesugused ekseemid ja probleemid; palju kalaliike on kadunud; koorikloomadel on erinevad haigused. Seda kõike on teatatud juba ka USA läänerannikult, kus tuunikalades on avastatud kõrgel määral radioaktiivsust, seega oleks soovitav enne kala söömist kindlaks teha selle päritolu – näiteks Vaiksest ookeanist püütud kala süüa ei tasuks.
Lisatud ka Vandenõuteooria Ukrainas toimuva kohta.
http://www.telegram.ee/maailm/karm-tegel...id-aastaid