Kuidas Hitler koondas võimu riigis enda kätte

Valijate poolne toetus Hitlerile oli väljaspool igasugust kahtlust ja see kordus aasta aastasse -
1933, 1934, 1936, 1938 ning ka Saari maakonna ühendamiseks Saksa Riigiga 1935 aastal.
Hääletamine oli salajane ja igaüks võis hääletad akuidas soovis. Teatud inimesed hääletasid ka
Hitleri ja tema poliitika vastu kuid tavaliselt mitte üle 10%. Läänes olid need valimised kahtluse all
oma suure osaluse protsendi ja suure toetuse osas mis sai Hitlerile osaks kuid need kahtlused
hajusid kui Hitler kutsus osalema valimistel ka Lääne vaatlejaid. Eriliselt tugeva kontrolli all oli Saari
maakonna ühinemise hääletused. Vaatamata Lääne kontrollile ei leitud mingeid vastuväiteid ei
korraldamise ega muu osas. Osaluse protsent oli üle 90 ja tulemus ka - Saari maakond, mis peale
Versaillesi rahu läks Saksmaale kaduma, taas ühendati.
Alates võimuletulekust oli Hitleri saavutused kõigile näha. Enne 1933 aasta lõppemist vähenes
tööpuudus, mis oli üle 6 000 000 miljoni kuni 3 374 000ni. Seega kuni 2 627 000 miljonit töökohta
oli loodud ajast kui Hitler ütles oma sõnad "Meie käes on võim. Nüüd algab gigantne töö".
Lihtne küsimus - kes veel on meie ajaloo vältel millegi sellisega hakkama saanud ?
Rohkem kui 2,5 miljonit töölisperet (meenub ehk - naisi tollal ei peetud töötuteks, neil oli austav
ülesanne kasvatada lapsi) olid saanud leiva lauale. Ülejäänutele aga maksti paremat töötuabiraha.
Miljonid inimesed kes olid aastaid võidelnud näljaga said tagasi usu tulevikku ning vaatasid julgelt
oma laste mitte enam näljastesse silmadesse. Rohkem kui 2,5 miljonis kodus tunti jälle
leivamaitset.
Hitleri populaarsus võttis vahel lausa koomilisi pöördeid. Ajaloolane Fest vahendab; „Heeringa
konserv sai nimeks Hea Adolf, mündikogumise karbid tehti SA mütside sarnasteks, karastusjooks
ilmus müügile reklaam lausega Minu Võitlus (Mein Kampf) janu vastu. Hitleri pildid oli lipsudel,
taskurätikutel, kruusidel ja mille iganes seda ainult joonistada andis. Sama saatus tabas ka partei
ja uue riigi sümboolikat. Olles mures sellise triviaalitsemise pärast andis Hitler 1934 aastal välja
eeskirjad mis piirasid tema pildi ja partei sümboolika kasutamist olmekaupadel.
Majanduslikud ja sotsiaalsed muutused riigis hämmastasid ka Hitleri vanu vastaseid poliitilise
spektri kõikidest otstest. Gottfried Bonn, Saksamaa tuntuim poeet sellel ajastul ja ka tugev
vasakpoolne kirjutas oma pagenduses viibivale sõbrale Klaus Mann'ile;
Ma avaldan oma täit toetust uuele riigile, sest minu rahvas on need kes seda liigutab. Kes olen
mina, et jääda sellest eemale ? Kas olen ma parem oma rahvast ? Oma võimaluste piires tahan ma
juhtida seda rahvast kus ma tahaksin teda näha - Minu intellektuaalne ja majanduslik jõud saab
rakendatud selle vankri ette mis on kodumaa uus tõus. Sest kõik mis minul on - mu luule minu
oskused võlgnen ma rahvale mille keskelt võrsusid minu vanemad ja ka mina ning kelle keskele
lähevad kord ka minu lapsed. Kui kõik muu mitte ja väheoluline kõrvale jätte siis taandub meie
maapealne elu lihtsale aksioomile - MINU RAHVAS."
(J. Fest, Hitler, New York:1974, lk428)
Oma suhteliselt detailsele ja Hitleri suhtes kriitilises raamatus pühendas ta peakangelase
sotsiaalsetele programmidele ja muutustele vaid paar paragrahvi. Vaatamata sellele ei jäänud tal
muud üle kui tõdeda oma raamatus järgmist seisukohta:
Režiim väitis, et Natsionaal Sotsialism ei ole ühe klassi valitsemine teise üle. Vaid anda igale klassile
võimalus olla koostöös teiste klassidega ja läbi selle parandada ühiskonn, riigi ja rahva heaolu.
Hitleri programmid tõesti seda ka saavutasid. Kõik need meetmed parandasid tunduvalt rahva
olukorda."
(ibid, lk434-435)
Seega ei ole imestada, et juba vähem kui aasta Hitleri võimuletulekust rippusid tema haakristiga
lipud julgelt ja avalikult igal pool - kuigi enamuses kohtades oli neid veel aasta tagasi
tseremoonitsematult maha kistud.




LÕPP