Kuidas Hitler koondas võimu riigis enda kätte

Kolmandas Riigis kehtestati seadusega, et iga tööline saab palgalist puhkust. Eelnevate valitsuste
ajal oli palgalist puhkust 4-5 päeva aastas, kuid paljud töötajad eriti noored ei saanud sedagi. Hitler
soosis noortöölisi. Nemad said iga aasta kuni 18 lisatööpäeva palgalist puhkust. Idee oli selles, et
noorel inimesel läheb rohkem aega taastumiseks ja pealegi peab ju ka leidma aega pere loomiseks
ja naise leidmiseks ning laste sündides peab ka isa osalema nende kasvatamises.
Tänapäevaks on need numbrid saavutatud ja ka mõnedes riikides ületatus kuid aastal 1933 olid
need ületamatud ja seda nii Euroopas kui Ameerikas.
Põhipuhkus oli 12 kalendripäeva. Sealt edasi alates 25 aasta vanuselt oli põhipuhkus 18 päeva. Kui
isik oli töötanud ettevõttes 10 aastat sai puhkuse pikkuseks 21 päeva ehk siis keskmiselt kolm
korda rohkem kui 1936 aasta Prantsusmaal kus oli võimul sotsialistide valitsus.
Hitler oli esimene kes seadustas standardse 44 tunnise töönädala. Kõik ületunnid olid makstavad
kõrgendatud tariifi alusel - sellist korda ei olnud mitte kuskil sellel ajal ning muutus see reegliks
alles peale Teist Maailmasõda Euroopas. Ning ka kehtestatud 8 tunnise tööpäeva puhul tekkis
võimlaus teha inimestel ka ületunde - seega tõusis palga tulu.
Veel üheks uuenduseks olid pikad - kuni 2 tunnised lõunapausid. Need kulusid ära, et töölised
saaks kasutada kõiki neid mugavusi nagu spordiväljakud, saunad ja aiad mida suur ettevõtted olid
kohustatud uute tööseaduste alusel omama.
Eelnevalt oli töökaitse olnud praktiliselt olematu, nüüd ei saanud tööandja enam inimest vallandada
ainult oma suvast sõltuvalt. Tööandja pidi vallandamisest ette teatama 4 nädalat ja peale
vallandamise päeva oli töötajal õigus otsus edasi kaevata 2 kuu jooksul Sotsiaalse Õigluse Kohtusse
(Courts Of Social Honour aka Ehrengerichte) mis olid ka loodud Hitleri idee alusel.
Töö Usaldus Nõukogud (Council Of Trust aka Vertrauensrat) loodi selleks, et tekkiks dialoog töölise
ja tööandja vahel. 1934 aastal vastuvõetud Tööseadus ütles nii; „Igas ettevõttes peab toimima
dialoog juhtide ja omanike ning tööliste vahel, et ettevõte oleks ühtne üritus mis teenib nii
omanikku, töölist kui ka riiki ilma omavaheliste konfliktideta."
Kokku loodi 2 asutusest koosnev kompleks mis vahendas sotsiaalseid suhteid töövaldkonnas, ning
need olid - Sotsiaalse Õigluse Kohus, Töö Usaldus Nõukogud ja Töökomisjonid. Sellega loodi
süsteem mis praktiliselt välistas tööandja omavoli töötajate suhtes ja ka ametiühingute praktika iga
asja puhul streikida.
Tööseaduse artikkel nr 35 deklareeris: „Iga ettevõtluse liige peab omama vastutust oma ettevõtluse
suhtes." - seletatuna siis, et iga juht ja tööline pidi eelkõige muret tundma oma ettevõtte hea
käekäigu pärast kuna hea ettevõte oli neile kummalegi kasulik.
„Kui ettevõtet juhib isik kes ei ole selleks võimeline siis käesoleva seaduse alusel on õigus selline
juht töölt kõrvaldada." Selliste postulaatidega Tööseaduses muudeti tööandja osaks süsteemiks ja
vastutavaks oma töö eest ja ka oma tööliste ees. Tööandja ei olnud enam ainult see kes keelas,
käskis, poos ja laskis. Ka tema allus seadustele ja reeglitele mis olid kõigile sarnased ning kõigile
kohustuslikud. Seadus tekitas olukorra kus igat tööandjat austati seni kuni tema austas üldiseid
reegleid.
Iga ettevõte kus töötajaid vähemalt 20 oli kohustatud moodustama „Töö Usaldus Nõukogu" kuhu
kuulus 2 kuni 10 inimest antud ettevõttest. 10 märtsil 1934a vastuvõetud Tööseadus määras;
„Inimesed valitakse Nõukogusse salajase hääletamise teel kõigi palgaliste töötajate poolt,
hääletamisel osalevad ka õpilased kes saanud vähemalt 21 aastaseks. Hääletamine toimub kui
pannakse iga nime ette number kus 1 märgib enim pooldatud kandidaati, võimalus on ka märkida
mitte soovitavat kandidaati üle joonides selle inimese nimi"
Erinevalt Ärinõukogust (Betriebsrätte) enne Hitleri aega, mis oli ainult ühe klassi tööriistaks teise
rõhumiseks muutis Töö Usalduse Nõukogu otsustamise kahepoolseks. Ühendades liikmeid ettevõtte
igalt tasandilt oli tegemist vahendiga mis oli huvitatud lahenduste leidmisest mitte aga konfliktide
tekitamisest. Olles kohustatud Tööseaduse nõudel leidma võimaluse koostööks tekkis töökohtadel
suurema usalduse ja parema produktiivsuse õhkkond.
„Tööusalduse Nõukogu eesmärgiks on luua usalduse õhkkond ettevõttes tööandjate ja töötajate
vahel. Ta on kohustatud osa võtma kõikidest vaidlustest mis on seotud töökoha probleemidega
alates usalduse tekkimisest lepingu osapoolte vahel kuni normide kinnitamiseni antud ettevõtte
harus. Kui tekivad ettevõttes konfliktid siis Nõukogu ülesanne on jõuda selgusele põhjustes ning
vajadusel luua regulatsioon, et ära hoida sarnase juhtumi kordumist. Juhul kui ettevõtte juhile on
määratakse riiklik sanktsioon siis peab sanktsiooni algataja ära kuulama ka Nõukogu seisukoha
asjas ning arvestama sellega."- Tööseadus, 1934a.
Tööseadus määras, et enne oma kohale asumist Nõukogus pidid selle uued liikmed andma vande -
„toimides Tööusalduse Nõukogu liikmena vannun et teen seda tööd lähtudes antud ettevõtte, tema
töötajate ja ka riigi hüvanguks, ning annan endast parima, et olla erapooletu ning silmas pidades
eelkõige teiste huve kui enda omi. Olla eeskujulikuks esindajaks oma ettevõttele."
Iga aasta 30 aprillis just enne Tööpüha lõppes vana Nõukogu volitused ja toimusid valimised uue
koosseisu moodustamiseks. Selline suhteliselt tihe vahetus hoidis ära ebakompetentsuse levimise,
stagneerumise ja ülbusliku karjerismi Nõukogu liikmete poolt.
Ettevõte maksis Nõukogu liikmele palka ka siis kui isik täitis Nõukogu liikme kohustusi kuigi ta
mingil hetkel täitis hoopis Nõukogu kohustusi mitte oma otseseid töökohustusi.
Järgmiseks instantsiks töö keskkonna tervendamiseks oli Töökomisjon (Labor Comission aka
Reichstreuhänder der Arbeit), mille liikmed olid põhimõttelised vahendajad ja lepitajad. Nende
kohustuseks oli kontrollida olukorda töökohtadel ning kõigi lepingute täitmist ning lahendada
tekkivaid konflikti situatsioone mida ei suudetud lahendada ettevõtte siseselt. Töökomisjoni
ülesandeks oli vaadata, et Tööusalduse Nõukogud töötasid harmooniliselt ning ei tekitanud liigseid
probleeme tööandjatele ega töötajatele.
Reich oli jagatud 13 tööpiirkonnaks ja igas neist oli oma Töökomisjon. Vahendajatena olid nad
sõltumatud nii tööandjatest kui töötajatest. Olles riigipalgal jälgisid nad rohkem üldist huvi nagu
ühiskondlikku heaolu ning riigi huve. Et tema otsused oleksid asjalikud ning põhjendatud kasutas
Töökomisjon oma otsuste tegemisel 18 liikmelise Ekspertgrupi teeneid. Ekspert grupp koguti kokku
vastavalt vajadusel tuntud ja lugupeetud inimestest kes töötasid antud majanduse liigis mille hulka
kuuluv ettevõte oli vaidluse all. Kui ka Töökomisjoni otsus ei rahuldanud osapooli siis oli neil
võimalus edasi kaevata Riigi Sotsiaalse Õigluse Tribunali mis asus Berliinis.
Kasutades nende institutsioonide abi alates 1933 aastast oli Saksa töölisel võimalus otsida ja leida
praktilist abi igale tööga seotud küsimusele. Sama õigus oli ka tööandjal. Alates aastast 1933
vähenesid aga nende asutuste koormused järkjärgult kuna töötajad õppisid suhtlema tööandjatega
ja riigi ning ühiskonna huve järgiti juba loomulikust intelligentsist mitte seaduse tähe hirmust.
Sotsiaalse Õigluse Tribunale oli 13, neid juhtisid karjääri juristid kes olid määratud kohale vastavalt
oma kvalifikatsioonile ja näidatud oskustele antud alal. Eesistujaks oli Kohtunik talle sekundeerisid
2 kohtunikku kellest üks esindas Tööandjat ja teine Töölist. Protsessist võtsid veel osa Tööusalduse
Nõukogu esindajad kes olid seotud antud juhtumi lahendamisega. Kohtu käsutuses olid ka
seadusega määratud karistused - alates trahvidest lõpetades kas Tööandja või Töötaja
kõrvaldamisega antud kohalt. Kui Tööandja oli täielikult ebakompetentne juhtima ettevõtet mis talle
kuulus siis oli tal 2 võimalust vastavalt seadusele - a)müüa ettevõte, b)leida omale kompetentne
asendaja või ettevõtte tegevjuht. Kui kõik need astmed ei rahuldanud osapooli siis viimaseks
instantsiks oli aga Riigikohus Berliinis mis vaatas läbi kõik juhtumid.
Kolmandas Riigis teadis iga töötaja, et suvaline ekspluateerimine ei ole enam tolereeritav. Tal oli
kohustusi nii ettevõtte kui ka riigi ees kuid sarnased kohustusid olid ka kõigil teistel - alates
juhtidest lõpetades käskjalaga. Saksamaa tööline oli saavutanud lähtuvalt Hitleri plaanidest mis
hauduti välja Weimari Vabariigi vanglas olukorra kus tal oli kõige õiglasem ja tasakaalustatum suhe
tööandja ja riigiga kogu kaasaegses maailmas.
Esimesed sotsiaalsed muutused andsid ennast juba tunda 1933 aasta lõpuks. Avanesid vabrikud,
tekkisid töökohad, loodi süsteem mis oli lihtne ja arusaadav kõigile töölistele ja mis peamine kogu
aeg ja silmnähtavalt vähenes tööpuudus ning paranesid olukorrad tehastes ja ettevõtetes. Endiste
hallide ja ilmetute töökohtade asemel hakkasid kerkima uued - suured, valguseküllased ja puhtad.
Kolme aastaga need muutused hämmastasid kõiki kes külastasid tolleaegset Saksamaad. Rohkem
kui 2000 tehast moderniseeritud ja ümberehitatud, 23 000 väiksemat ettevõtet moderniseeritud,
800 hoonet ehitatud ja ümberehitatud ainuüksi kogunemiste (tööorganisatsioonide jaoks) jaoks.
Tehaste ja ettevõtete juurde ehitati 1200 spordiväljakut, 13 000 sauna sinna juurde kuuluvaga,
17 000 kohvikut.
Et tagada tööliste tervist organiseeriti alatised Tervisekursused noorematele töötajatele, neid
moodustati lõpuks üle 8000 kogu Saksamaal. Loodi sajad ja tuhanded erinevad täiendus koolitusi
pea igale erialale ja vajadusele arvestades. Toimusid töösaavutuste võistlused kus mõõtu võtsid
parimatest parimad ja mida kroonisid autasud ja ergutused. Üleriigiliselt loodi Tööameti juurde 800
peainspektorit ja kuni 17 300 abiinspektorit kes jälgisid ja kontrollisid selle seaduse täitmist.
Saksa töötajate tervisliku puhkuse tagamiseks lõi Hitler „Tugevus Rõõmude kaudu" nimelise
programmi. Selle vahendusel said töölised ja ka tööandjad tuusikuid puhkekodudesse nii Saksamaal
kui ka välismaale. Ehitati riigi poolt mitmeid „cruisi" laevu mis viisid sakslasi puhkusele ümber
maailma. Osaliselt olid need reisid finatseeritud valitsuse poolt ja enamuses maksid puhkajad välja
ainult väikese osa maksumusest.
Kas Hitleri reformid olid täiuslikud ? Kindlasti mitte - oli mitmeid tagasilööke kuid need ei pannud
reforme seisma, vigadest õpiti ja mindi edasi veel suurema kindlusega.
Kas Hitleri käitumine reformide läbiviimisel oli autoritaarne ? Kahtlemata. Kuid inimesed kes olid
kannatanud aastaid Weimari Vabariigi lauslolluste käes said aru, et reformid olid vajalikud. Selleks
ajaks kui reformid olid juba käimas said inimesed aru nende loogikast ning vastuväiteid praktiliselt
ei olnud. Pealegi inimestele on alati imponeerinud tugevad liidrid.
Kuigi 1933 aasta alguses oli Saksa töölisklass kahe kolmandiku osas nazi poliitikat mitte pooldav
siis juba aasta hiljem oli protsent Hitleri ja tema poliitika kasuks. Ning pooldajate arv kasvas lausa
päevadega. Belgia kirjanik Marcel Laloire kirjutas samal ajal - „Hitleri partei sümboolikat on kõikjal,
majadel, tänavatel, isegi paljud tooted on märgistatud ja nimetatud kas Hitleri teemaliste nimedega
või tema partei värvidega."
Hitleri poolt loodud Saksa Töörinne (German Labor Front aka Deutsche Arbeitsfront) mis ühendas
nii tööandjaid kui ka töölisi saavutas suure populaarsuse. Noored tugevad mehed kandes
Tööteenistuse (National Labor Service aka Reichsarbeitsdienst) embleemi tegid uhkelt tööd
objektidel igal pool riigis. Tööteenistust ei loodud mitte ainult töötegemiseks ja töötuse
likvideerimiseks vaid ka selleks, et tuua kokku noori erinevatest ühiskonna kihtidest, et tekiks
vendluse tunne tehes koos tööd ja elades samades tingimustes. Hiljem kui nad olid erineval pool
lauda kui Tööandja ja Töötaja oli neil lihtsam saada aru teineteisest ja vältida konflikti ning leida
optimaalne lahendus mis oleks kasulik nii neile kui Riigile.
Peale koos veedetud päevi ja öid ning tehtud tööd mis lähendasid poisse ja tüdrukuid nii rikastest
peredest kui ka vaestest peredest said mõlemad pooled selgeks, et rahva heaolu nimel on nad
mõlemad vajalikud ning konfliktide asemel on alati parem saavutada kokkulepe.
Hitler võis minna suvalisse tehasesse ning ütelda - „Ka mina olen olnud vaene tööline ja tean mida
te tunnete ja vajate" ning kõik teadsid, et see on tõsi. Muideks sellist liigutust polnud teinud ükski
eelmistest kantsleritest. Kogu 12 aasta jooksul kui Hitler oli võimul ei toimunud ühtegi
ebameeldivat intsidenti. Teda võeti igal pool vastu austuse ja viisakusega ning nagu perekonna
liiget kes tuli tagasi edukalt ärireisilt.
Kuid verivärske Kantsler soovis muud kui ainult populistlikku populaarsust. Ta tahtis, et inimesed
osaleksid riigi asjades ja väljendaksid oma arvamust igas olulises küsimuses mis puudutas riigi
arengut.
Mitte üheski riigis pole läbiviidud nii palju referendumeid kui Saksamaal - keskmiselt kuni 1 iga
aasta ja küsitlusi veelgi tihedamalt.
Hitler võttis vastu „Referendummi Seaduse" milles määrati ära selle põhjused ja atribuutika. Kõik
oli väga lihtne;
1. Reichi valitsus küsib rahvalt kas see on nõus sammudega mida on plaanis ette
võtta. Seadus kehtib ka seaduste puhul.
2. Referendumi küsitlus loetakse õnnestunuks kui seda pooldab lihtne häälteenamus.
3. Kui Rahvas nõustub esitatud küsimusega võetakse see vastu ja antakse käiku
vastavuses „Seadus Olukorra Leevendamiseks Riigis" ja selle III artikli alusel.
Riigi siseministril on kõik õigused ja kohustused selle seaduse täitmiseks.
Berliin, 14 Juuli 1933
Hitler, Frick