Kuidas Hitler koondas võimu riigis enda kätte

Juhul kui oli võimatu jääda eramajade ehitamise variandi juurde jälgis Hitler isiklikult, et ka
korterelamute kontseptsioon vastaks samadele põhijoontele - mugavus, avarus ja stiil mis
arvestaks piirkonda kus maja ehitati. Samuti oli igal sellisel majal kohustus omada aeda ja muid
kaasas käivaid atribuute mis muudaksid selle elamise võimlaikult pere sõbralikuks.
Kõik majad olid ehitatud range järelevalve all, et nad vastaksid kõrgetele standarditele ja oleksid
ehitatud nagu „iseendale" - ning erineksid võimalikult palju „jäneseurgudest" eelmised võimulolijad
pidasid vajalikuks harvadel juhtudel töötajatele ehitada.
Laenu anti noortele peredele mis kustusid 10 aasta jooksul, et nad saaksid osta omale elamise ja
muretseda lapsi. Iga lapse sündides kustus automaatselt 25% laenu summast.
Kord olles vestlushoos ühe skeptikuga kes avaldas sellisele poliitikale imestust tuues välja fakti, et
analoogse laenu poliitikaga ei sa aju valitsus kunagi tagasi täit laenu summat vastas Hitler
järgnevalt -
„See raha mida nad toovad tagasi riigikassasse maksude ning igapäevaste kulutoodete ostmise näol
on piisav, et tegelikult see laen tuleb tagasi ja isegi mitmekordselt."
Just kui kinnitades Hitleri ütlust Saksamaa sissetulekud maksudest kolmekordistusid juba esimestel
aastatel ning kogu oma eksisteerimise ajal ei olnud Kolmandas Riigis ühtegi majanduslikku või
finantsilist kriisi. Plaan oli, et Hitler investeeris raha mida valitsusel veel ei olnud ning tagasi
laekunud maksudest maksis ka esimese võla. Asja uba oli, et erinevalt eelmistest valitsustest kes
analoogilises situatsioonis ootasid lihtsalt, et majandus saaks ise endaga hakkama võttis Hitler
aktiivse rolli ja aitas majandusel ennast käima lükata.
Tänapäeval on just vastupidine majanduspoliitika viinud asjad selleni, et elame ühest mullist teiseni
ning paljud asjad roomavad kui tigu kuumal plekk katusel kuigi nende elustamiseks oleks vaja
ainult investeerida mitte oodata muinasjutulisi rikkusi millest ehitada endale paleesi ja alles siis ehk
asuda investeerima.
Peale Hitleri ainult Roland Reagan on asjast aru saanud. Presidendina sai ta aru, et taastada USA
langevat majandust ja vaesustumist on vaja julgelt vähendada makse ning motiveerida majandust
investeeringutega selle asemel, et istuda ja oodata mis juhtub
Juba enne 1933 aasta lõppemist oli Hitleri initsiatiiv loonud 202 119 maja mis muutus ligi
poolteiseks (1 458 128) miljoniks eluasemeks. Samuti ei saanud enam kiskuda rentimise eest
hingehinda. Maksimum rent juba heade elamute eest ulatus 45 margani. Keskmine rendihind oli
aga 26 marka mis moodustas umbes kaheksandiku töölise kuu sissetulekust.
Sealt edasi võeti ka vastu meetmeid, et parandada põllumeeste farmerite olukorda kellede
sissetulekud olid juba aastaid olnud riigis kõige madalamad. Ainuüksi 1933 aastal ehitati
ümmarguselt 17 600 majapidamise peahoonet. Tavaliselt olid sellised rendikohad ka piiratud alates
tuhandest ruutmeetrist põllumaast. Sellise koha rent oli seadusega määratud madal protsent
farmeri sissetulekust. Järgmise 3 aasta jooksul ehitati ja komplekteeriti veel enam kui 91 000 sellist
farmi. Selline pretsedenditu maareform aitas paljuski kaasa Reichi maa elanikkonna ja ka riigi
tervikuna elatustaseme tõusule.
Lisaks nendele saavutustele palgati veel kuni 100 000 töölist parandama riigi teisejärgulisi teid. See
projekt oli tehtud kompleksina. Teatud piirkonnas võeti ette korraga kõik vajalikud tööd - korraga
tehti korda teed, sillad, kanalid, tammid ja ka niisutussüsteemid. Sellega muudeti viljakateks ka
piirkonnad mis olid juba aastakümneid ja enamgi olnud viljatud ja harimata.
Praktiliselt igal pool käis töölevõtmine. Suured firmad nagu Krupp, IG Farben ja suured autotootjad
võtsid inimesi tööle tuhandete kaupa. Riigi rikastudes hakkasid inimesed rohkem ostma ja ka
sealhulgas autosid - 1933 aasta lõpuks oli suurenenud autotööstuse toodang 80 000 auto võrra
aastas. Tööliste arv autotööstuses kahekordistus. Tööstus kogus tuure, et jätkata täistuuridel.
Uus valitsus toetas igati ka väikeärimehi - Hitleri valitsus andis juba esimesel aastal soodus laenu
väikefirmade putitamiseks üle 500 miljoni marga. Selline stardi kapital tasus ennast ära kiiresti.
Enamus rahast läks uute töötajate palkamiseks kellel oli nüüd raha, et kaupu osta mis omakorda
lubas firmadel moderniseerida ja palgata uusi töötajaid. Selline laenamine säästis ka
töötuabirahade pealt kuna neid polnud enam vaja maksta ja endised kerjused muutusid
eneseteadlikeks töölisteks.
Hitleri „tõusu valemi" võiks panna lühidalt sellisesse lausesse - investeeri võimalikult palju
avalikesse töödesse. Saadud raha läheb ringlusesse ja genereerib lisa raha mille abil saab
kustutada algsed laenud investeeringu tegemiseks. Ei läinud kaua kui kogu Saksamaa sai näha
Hitleri plaani vilju.
Majanduse kasv ei olnud Hitleri ainus eesmärk. Riigi sotsiaalpoliitika lõi uue sakslase kes oli
kapitalistidele võrdväärseks partneriks ning aitas otsida lahendusi ning tegi koostööd mitte ei
raisanud aega Marksistliku doktriini alusel aega „klassivõitluseks" - seega võitsid kõik - riik,
eraomanikud ja töölised.
Vastavalt Marksistlikule doktriinile ässitati klass klassi vastu, seisus seisuse vastu ja sellega viidi riik
peaaegu hukkumiseni. Saades aru, et selline käitumine on hävitav kõigile - ettevõtjale, töölisele ja
riigile lahkusid praktiliselt kõik töölised marksistlikest ametiühingutest. 1932 aasaks olid
marksistlikud ametiühingud kõrvuni võlgades. Saanud aru vältimatust kokkukukkumisest hakkasid
need liidrid varastama. Varastati tühjaks kogu ametiühingute struktuur - juriidiliselt ja tehniliselt
varastati aga ju neilt inimestelt keda nad oleks pidanud aitama. Marksism oli oma nime määrinud ja
alla käinud igas punktis - sotsiaalselt, moraalselt ja finansiliselt.
Iga inimlik ettevõtmine nõuab liidrit. Isik kes juhib tehast või ettevõtet on ka selle asutuse eest
vastutav. Tema kohus on kontrollida ettevõtte tööde igat aspekti. Hitleri kontseptsiooni alusel pidi
iga juht olema mures mitte ainult oma tehase vaid ka tööliste ees keda ta juhtis. Kompetentsus oli
peamiseks kriteeriumiks. Mitmed isikud kes ei olnud selleks suutelised kaotasid oma ärid ja
muutusid omanikest palgatöölisteks.
Terve kogus juriidilisi dokumente kaitsesid töölist ettevõtja omavoli eest töökohal. Need seadused
tagasid, et töölisi austataks selle nimel kes nad olid - kaastöötajad mitte nimetud mutrikesed
suures masinavärgis raha teenimise nimel. Iga firma omanik oli kohustatud koostööd tegema
ettevõtte enda ametiühinguga, et koos paika panna reeglid mis määrasid kes, mida ja kuidas teeb.
Asja iva oli selles, et sellised määrangud ei tulnud riigilt vaid iga ettevõtte või selliste grupp
reguleeris ise omale optimaalsed reeglid mis aitasid viljakuse tõusule nii juhtide kui töötajate osas.
Riik määras ainult, et „need reeglid peavad määrama tööaja pikkuse, palga maksmise viisi ja aja,
ohutuse reeglid antud ettevõttes ning need reeglid peavad olema kättesaadavad kogu ettevõtte
ulatuses igale töölisele." Selline huvitav lähenemine asjale lõi olukorra kus ettevõtted võistlesid
omavahel kellel on õiglasemad reeglid ning püüdu ausalt konkureerida teiste analoogsete
ettevõtetega.
Üks esimesi ja suuremaid soodustusi mis seadustati Kolmandas Riigis oli maksuline puhkus.
Prantsusmaa vasakpoolne RahvaRinde valitsus väitis hiljem, et just nemad võtsid 1936 aastal vastu
seaduse mis määras 1-2 nädalase palgalise puhkuse. Nagu ennemgi ja ka hiljem juhtus võtsid
vasakpoolsed lihtsalt kellegilt au mis neile ei kuulunud.. Hitler seadustas analoogsed võimlaused
juba 1933 aastal ning puhkuse ajaks oli Saksamaal määratud 3-4 nädalat palgalist puhkust.