Kuidas Hitler koondas võimu riigis enda kätte

VI Sotsiaalne revolutsioon.
Hitleri sotsiaalne saavutus tööpuuduse lõpetamiseks ning taastada töö praktiliselt kõigile 6 miljonile
töötule 1933 aasta alguse seisuga on tänapäevaks praktiliselt unustatud. Vaatamata sellele, et
tegemist oli millegi enamaga kui lihtsalt „Potjomkini küla" ehitamisega ignoreeritakse seda
saavutust pea täielikult. Alates aastast 1945 pole mitte ühtegi akadeemiliselt tõsiseltvõetavat
uurimust sooritatud mis lahkaks Hitleri võtteid ja meetodeid sellise ülesande lahendamiseks.
Analoogselt on „unustatud" kõik need reformid mis toimusid Saksamaal mis liitsid kokku nii rahva
kui riigi ning andsid „töötamisele" uue sisu. Tehased muudeti ainult mõne aasta jooksul räpastest ja
hallidest koobastest suurteks hallideks kus oli loomulik valgustus ning ümbritsetud aedade ja
spordiväljakutega. Sajad tuhanded mugavad eramajad ja korterid ehitati just tööliste perekondasi
silmas pidades. Seadustati praktiliselt esimest korda Euroopas mitme nädalased palgalised
puhkused koos riigi poolt makstud puhkuse reisidega maal ja merel. Laiaulatuslik programm
noortele spordi kogemuste ja treeningute andmiseks sai alguse just Saksamaal. Kolmanda Riigi
sotsiaalkindlustus oli kõige täiuslikum tollases maailmas ning võrreldav isegi paljude tänapäeva
riikide omaga.
Kõik see on pühitud vaiba alla tänapäeval nende poolt kes juhivad meie elusid - meie vaated ei tohi
olla erinevad sellest mis koolis õpetatakse. Kõik see on tehtud selleks, et inimesed ei saaks teada,
et Hitler sooritas kõige laiaulatuslikumad ja täielikumad sotsiaalsed reformid maailma ajaloos.
Hitleri sotsiaalsed ümberkorraldused oli pöördepunktilise tähtsusega mis oli aluseks, et paljud
inimesed peavad teda siiani suurimaks riigiehitajaks üldse. Seega pole üllatuslik, et kõik tema
sotsiaalsed saavutused on unustatud. Enamus ajaloolasi pressib peale must-valget nägemust mille
alusel Hitler ja Saksamaa olid pahad ja liitlased headuse etalonid.
Vaatamata kõigele oli saavutus anda tööd ja leiba miljonitele kes olid aastaid elanud allapoole
igasugust vaesuse piiri - näljas ja külmas; tööstuse restruktueerimine; ametiühingute
reorganiseerimine mis teenis ka palgasaajate huve mitte ainult juhtide omi; ka riikliku tsiviil
teenistuste loomine mis aitas
Rahvuslikul kogukonnal kosuda ja parandada identiteedi tunnet ja samal ajal ka igal üksikul
inimesel elada inimväärikat elu ilma liigsete piiranguteta millega oli nii kuulus NSVL. Kõik üksikud
ümberkorraldused olid osa plaanist mis oli Hitleri poolt paberile pandud kui ta istus vanglas ja
kirjutas oma raamatut Mein Kampf..
Ilma sellise plaanita oleks Saksamaa sattunud 1933 aastal täielikku anarhiasse. Kuid Hitleri plaan
oli praktiliselt täielik - see nägi isegi ette väikseid ja suuri mugavaid hotelle ja toidukohti nende
maanteede ääres mida ta alles planeeris.
Kulus aastaid enne kui Prantsuse Revolutsioon hakkas ilmet võtma ja tekkis stabiilne riigi kord.
Venemaal võttis asi isegi kauem - rahutused ja repressioonid kestsid peaaegu 2. Maailmasõja
alguseni. Veel 1920ndatel aastatel suri inimesi nälga ja paljudes kohtades polnud veel kuuldudki
Tsaari surmast.
Saksamaal aga toimus Hitleri juhtimisel kõik see imetlusväärse kiirusega - vähem kui aastaga oli
struktuur loodud ning asus tegutsema täies mahus.
Riigi suurima ettevõtmise ehk siis maanteede võrgustiku ehitamine milles sugust maailmas ei olnud
võrdset oleks pidanud võtma aega aastaid. Demokraatlikus ühiskonnas oleks läinud palju aega
asjade uurimiseks, komisjonide moodustamiseks ja tegijate „valimiseks".
Nagu tavaliselt oli Hitler olnud väga ettenägelik. Betoonist valatud maanteed olid kõik 24 meetrit
laiad ning, et ei torkaks silma looduses kasutati palju looduslikke materjale. Teed läksid sujuval
kokku ja lahku moodustades peale ja mahasõite pöördeid ja hargnemisi mis kõik harmoneerisid
nendeks teedeks mida tänapäevalgi võib seal näha. Kogu seda teede harmooniat täiendas iga
teatud vahemaa taga olevad autode teenindusjaamad ning ka hotellid. Ka need hooned olid
planeeritud sulama kohalikku maastikusse kasutamaks just kohalikke materjale ning olema
kohalikus etnilises stiilis.
Algselt oli planeeritud ehitada kuni 7000 kilomeetrit sellist teedevõrgustikku kuid asja edenedes
kasvas maht kuni 10 000 kilomeetrini ja kui Austria ühendati saksamaaga siis lisandus veel üle
1000 kilomeetri maanteed mis ehitati sinna.
Finansiline julgus võrdus neis projektides tehnilise kaugnägelikkusega. Vaatamata „finansistide"
pingutustele nõudis Hitler, et need maanteed ei oleks „rikutud" tee tollidega. Kuid just see vabadus
tegi saamata jäänud „teemaksude" arvelt kõik kuhjaga tagasi lennukalt arenev liiklus mis soodustas
majandust ja ka lisanduvat bensiini kaubandust. Seega sellise teedevõrgustikuga ei saanud
Saksmaa omale ainult häid teid vaid ka veenid kaubanduse kiiremaks arenguks.
Teede ääres olevad teenindus jaamad ja transpordi firmad lisandusid kui seened peale vihma ning
andsid oma panuse majanduse elavnemisse. Samuti andsid need head teed võimaluse sisemise
turismi arenguks koos Volkswageni autoga mis omaltpoolt soodustasid maksu tulude suurenemist
ja majanduse elavnemist ning ka inimeste omavahelist aina suurenevat suhtlemist kogu riigis.
Isegi palgad mis maksti teedeehitajatele selle „Reichautobahni" ehitajatele tulid paisunult riigile
tagasi. Makstud palgad läksid ringiga tagasi majandusse - töölised ostsid selle eest riideid, toitu ja
mudi esemeid ning viisid raha ka kaugemale pealinnast elavdades ka regionaalset majandust.
Võib ainult kujutleda kõiki raskusi mis seisid ees, et avada need teed liikluseks. Tuhanded mehed
viia sadade kilomeetrite kaugusele, soodest kuni Alpide jalamile. See oli ettevõtmine omaette -
kuni 150 000 meest välilaagrites sageli rasketes oludes. Sest vaatamata rasketele oludele hoolitseti
ka nende eest parimatel viisidel mis tol ajal oli saadaval.
Prantsusmaal tol ajal oli pea mõeldamatu, et keegi läheks otsima tööd kaugemale kui 20 kilomeetrit
oma kodukohast. Nad oli pea aegu nagu liimitud oma küla, oma aia ja oma kohviku külge.
Sakslased ei olnud põhimõtteliselt erinevad neil kaugetel aastatel kuid eelnevate aastate raskused
sundisid neid unustama selliseid pisikesi mugavusi ja tööde raskuses leidsid nad taas oma
väärikuse.
Keegi ei virisenud kodu kauguse või raskete olude üle - võimalus teha tööd ja olla osaline oma
kodumaa taastamises ja ülesse ehitamises kaalus üle kõik argiraskused.
Et hoida üleval tööliste moraali ja, et keegi ei tunneks ennast mutrikesena või ärakasutatuna siis
riigi poolt ei peetud pea ühtegi kulutust liiga suureks mis aitas kaasa inimeste moraali hoidmisele.
Pakuti koolitust, meelelahutust ja kõike muud selleks, et valmistada inimesi ette võimalusteks uues
riigis. Töölistele anti tunda, et nad on soovitud ja olulised, et nende eest hoolitsetakse nii hingeliselt
kui kehaliselt ning ka kellede mõistus ei jäetud äratamata.
Laagrid, varustuse baasid ja muud vajalikud toetuse struktuure liigutai vastavalt tööde edenedes.
Kuni 14 liikuvat kino üksust muude seas liikus kaasa koos ehitajatega.
Hitler isiklikult oli kohal ja kaevas esimese labida täie maad esimesel ehitusel mis ühendas
Darmstadi ja Frankfurt-am-Maini. Sellele üritusel võttis ta ka kaasa Dr. Schachti kelle viosoonid ja
trikid olid aidanud leida algsed vahendid selle projekti käimalükkamiseks. Lõpuks esimese maantee
avamisel liikus kolonnis 3 autot kõrvuti ühes suunas ja 2 autot kõrvuti vastas suunas ja nii kogu
Autobahni ulatuses.
Teine Maailmasõda lõpetas selle projekti täielikult valmimata kuid see mis oli valminud on jäänud
meenutama seda meest ja tema aega tumma tunnistajana.
Hitleri plaan ehitada tuhandeid elamuid nõudis ka tohutult tööjõudu. Ta oli planeerinud maju mis
oleksid mugavad, meeldivad ja kerged ehitada ning üleval pidada tuhandetele tavalistele tööliste
peredele. Erinevalt oma eelkäijatest ei sallinud Hitler silmaotsaski seniseid „standardeid" mis olid
reegliks elamuehituses - pisikesed ja pimedad nagu jäneseurud ning pea ilma igasuguste
mugavusteta. Barakk linnakud vabrikute ümber said temalt suure kriitika osaliseks ning nad kõik
lammutati.
Hitleri kontseptsioon oli ühepere elamud koos aiaga kus perenaine saaks kasvatada lilli ja või
juurvilju, kus lastel oleks ruumi joosta ja mille verandal saaks pereisa peale rasket tööpäeva
lõõgastuda ja lehte lugeda. Nagu ka teedeehituses oli siin läbivaks jooneks see, et vaatamata
kontseptsiooni sarnasusele peegeldas iga elamu just sellele - oma piirkonnale omast arhitektuuri
ja stiili.