Kuidas Hitler koondas võimu riigis enda kätte

Hitler teadis, et selliste põhimõtete ignoreerimine oli viinud Nõukogude Liidu seisu milles ta oli,
isikliku initsiatiivi surumine riikliku monopoli raamidesse näitas juba tollal, et selline käik on kahjulik
riigile ja ühiskonnale mida selline riik üleval hoiab. Hitler suhtus alati ettevaatlikult juhitud
majandusse. „Riik annab suunad ja vajadusel aitab kuid ta ei pea mitte juhtima. Ühe geeniuse
mõttetöö on kordi olulisem kui aastaid kontoris istumine ja numbrite kokkulöömine" tavatses ta
öelda.
Just nagu on olemas poliitiline eliit on olemas ka majanduslik eliit. Hitler kavatses silma peal hoida
majandusel ning ebakompetentsed juhid viia madalamale kohale ning premeerida ja edutada
asjalikke ja visionaalseid juhte. Ta leidis, et on oluline, et juhid kes näitavad ülesse initsiatiivi ning
kalduvusi julgelt eksperimenteerida saaksid premeeritud nii materiaalselt kui moraalselt ning, et
sellised juhid ei peaks kartma „riigi karvast kätt" maksuameti näol endale pidevalt turjas hingamas.
Samuti oli Hitleri seisukoht, et „ühtegi direktorit või omanikku ei tohi piirata selle põhjusel, et isik ei
soovi liituda Natsionaal Sotsialistliku liikumisega. Alati peab jääma kriteeriumiks inimese soov teha
tööd ja arendada ennast koos oma ettevõttega kui tema kuulumine poliitilisse liikumisse."
Hitler kasutas sama pragmaatilist mõtte malli nii majanduses kui ka administreerimises. Põhiline
mida ta oma alluvatelt nõudis oli kompetentsus ja efektiivsus. Kuni 80 % Kolmanda Riigi
funktsionääridest ei olnud kunagi kutsutud liituma Natsionaal Sotisolistliku Töölisparteiga ning isegi
mitmed tema kabineti ministrid ja isegi saadikud ei kuulunud kunagi NSTPsse. Kuid nad olid head
töötajad lojaalsed riigile ning väga võimekad. Kuigi ta hoidis silma peal igat sorti oportunistidel ei
seganud see tal neid kasutamaks riigi ja rahva hüvanguks.
Antud puhul on parimaks näiteks Dr Otto Meissner kes töötas Riigikantselei juhina juba enne Hitlerit
ning kuni Hitleri saamiseni Kantsleriks andis endast kõik, et Hitler EI saaks kantsleriks, kuid samas
oli tegemist võimeka ja haritud inimesega kes tundis oma tööd ning oli lojaalne eelkõige riigile ning
samas ametis teenis ta Hitlerit kõik need 12 aastat.
Teiseks markantseks näiteks oleks olnud Dr Hjalmar Schacht kes ei paistnud kunagi silma kui Hitleri
pooldaja. Oportunist ja enesekeskne isik kuid võimekas majandusmees ning Hitler rakendas ta riigi
teenistusse ning selle töösturi ja pankuri abil sai Hitler Reichile jalad alla. Kümme aastat varem oli
Schacht leiutanud nii nimetatud Rentenmarga ja päästnud Weimari Vabariigi majanduslikust
krahhist. Kohe peale võimule saamist määrast Hitler tema Riigipanga Direktoriks ja hiljem
Majandusministriks ning peab ütlema, et selle isiku trikid olid need mis aitasid Kolmanda Riigi
„rajale" ning täiendasid Hitleri plaane majandusliku tõusu saavutamiseks.
Planeerides Saksamaa päästmist täielikust krahhist kutsus Hitler veebruaris enda juurde Riigipanga
juhi Dr Hans Lutheri kes oli sellel kohal alates 1930ast aastas ja esitas talle küsimuse.
„Palju läheb vaja raha, et alustada Saksamaa päästmist sellest olukorrast?". Luther kes oli hea
administraator kuid tal puudusid uued ideed vastas sellepeale - „150 miljonit marka". Vastus näitas
kuidas eelmised poliitikud olid ignoreerinud olukorda. Kui riik maksis iga kuu abirahadeks välja
miljardeid siis oli vaja AINULT 150 miljonit, et lükata käima riigi taaselustamise plaan !
Järgmisena võttis Hitler käsile Dr. Schachti. Küsimus oli järgmine - „Meie peamiseks ja esmaseks
ülesandeks on võidelda töötusega. Milline on teie ettepanek leida raha kui mitte kasutada
Riigipanga ? Palju läheks vaja ? On teil selles suhtes ideid ?"
Schacht märkis, et ei taha Riigipanga juhile halba soovida kuid Hitler kinnitas, et suhteliselt
võimekas Dr. Luther ei jää mitte partele puhkama aga saab ka tööd vastavalt oma võimetele mille
peale oli Schacht valmis väljakutset vastu võtma.
Schacht oli olnud Riigipanga President ajavahemikul 1923 kuni 1930 kuid siis vallandatud. Kuid
nüüd leidis ta, et tema tagasipöördumine võrdub triumfiga. See tõstis tema eneseteadvust. Paari
nädala jooksul rakendas ta plaani mis viis Saksamaa välja majanduslikust mülkast kus ta oli.
Siinkohal jätan ma lugejatele võimaluse ise järgi uurida kuidas täpselt see toimus. Selleks on mul
mitu põhjust - esiteks siia tuleb nüüd paar lehekülge suhteliselt kuiva finantsilist teksti mille ümber
panemiseks teile arusaadavasse vormi ei ole mul ettevalmistust ja ka mitte viitsimist ning 99%
lugejatest jääb see nii kui nii arusaamatuks. Seega lühendatud korras - leiti moodus võlakirjade
abil suurendada raharinglust mis andis võimaluse investeerida ettevõtetesse kes seejärel
investeeringute tagasitootmiseks palkasid tööle inimesi kelle suurenenud ostujõud liigutas käibele
suurema hulga raha mille abil riik ostis kokku ja likvideeris algsed võlakirjad. Tõlkija
Lisaks otsestele finantsilistele abinõudele kasutas valitsus saadus võlakirju ning alustas ka teede
ehituse projekte, irrigatsiooni projekte ja pankroti läinud talude väljaostmist pankadelt ja nende
super ülimalt odavat tagasimüümist endistele omanikele talupoegadele. Lisaks tegi valitsus laenude
tagasimaksmisel järgmise korra. Esimese lapse sünd kustutas 25% võla summast, järgmine laps
„kustutas" järgmised 25% ja seda seni kuni võlg oli makstud. Selliste meetmete tulemuseks oli, et
kahe aastaga likvideeriti tööpuudus praktiliselt täielikult. Ning Saksamaa majandus hakkas minema
tõusuteed.
Peale sõda esitati Schachtile, kes oli siis juba Nürnbergi tribunalis kohtualune tema osaluse kohta
Saksamaa ülesse ehitamises - vastus oli selline; „Ma ei usu, et Hitleril polnud muud võimalust, et
tulla roomates minu juurde abi järele. Ma olin seal mul oli ideid ja me tegime koostööd. Poleks seal
olnud mind oleks Hitler leidnud muid väljapääse. See ei olnud tema loomuses anda alla ning
loobuda loodud plaanide ellurakendamisest. Teil on kerge ütelda Hr. Süüdistaja, et ma oleks
pidanud istuma ja Hitlerit mitte aitama, laskma tal surra, kuid koos temaga oleks surnud kogu
Saksa rahvas."
Isegi Marksistid andsid tunnustust Hitleri võimekusele Saksamaa kriisist väljatoomisel ja enda
täielikku läbikukkumist. 1934 aasta juunis ajalehes Zeitschrift für Sozialismus , mida anti välja
eksiilis ilmus artikkel milles ka järgmine lõik: - „ Meid pandi fakti ette, et äärmuseni viidud
proletariaat on pea kõik töötu, diplomeeritud noorsugu ilma kindla tulevikuta, keksklassi esindajad
pankroti äärel, farmerid olid pea kõik kaotamas oma maad me kõik olime lootusetult metsas
omadega. Ainuke mida me suutsime rahvale pakkuda olid kõned sotsialismi toredusest."