Kuidas Hitler koondas võimu riigis enda kätte

V Kust leida miljardeid ?
Seistes tollel külmal jaanuari päeval Riigikantselei aknal ja võttes vastu masside juubeldusi oli ta
siiski haaratud hirmust ja mitte asjata.
Oma memuaarides meenutas Dr. Hjalmar Schacht järgmist; „Mulle jäi tunne, et see mees on oli
surutud kägarasse piltlikult selle vastutuse koorma all mis oli tema õlgadele asetunud. See ei olnud
näitlemine aga kajastas tõelisi emotsioone."
( H.Schacht, Maagiku memuaarid, osa II, lk 52)
Kuid Hitler oli inimene kes oli suuteline sellist koormat valitsema. Vaatamata sellele, et tema vastas
oli suur rahvuslik tragöödia - tööpuudus oli suur, üldised raskused, pea täielik tööstuslik
stagnatsioon nähtused mida eelmised poliitikud polnud suutelised isegi mitte leevendama, siis see
nooruslik juht võttis seda kui väljakutset, kui ettemääratust ning asus neid probleeme lahendama
jõu ja ettemääratuse seguga. Kohe kui Hitler oli läbi surunud oma „Enabling Act'i" kääris ta käised
ülesse ja asus olukorda lahendama.
Erinevalt teistest vastutavatest poliitikutest - või vastutustundetutest - 20ndal sajandi Euroopas ei
arvanud Hitler, et majandus paraneb ise ning nemad peavad ainult ootama vaatamata sellele, et
majandust tabas üks hoop teise järel ning imet ei sündinud - tööstus suri ja miljonid töötud
trampisid tänavatel otsides tööd ja leiba.
Neil aegadel oli tavaliseks rohuks majanduslike raskuste puhul nn püksivöö pingutamine, nii era kui
riigisektoris. Seega juhid enne teda olid vähendanud palku, lühendanud abirahade saamise aega
ning vähendanud investeeringuid. Riigi elu tase oli kukkunud kokku kui nõelaga torgitud õhupall.
Loomulik, et sellises olukorras isegi peale poolt aasta mille jooksul saadi töötu abiraha ei olnud
mingeid väljavaateid saada uut tööd mida lihtsalt polnud. Vastupidi - kõik need töötud muutusid
kerjusteks kes käisid ühe heategevus ukse tagant teise taha või jõlkusid päevast päeva Tööameti
uste taga lootes imele, mida aga ei sündinud.
Inimesed ostsid aina vähem ja vähem - see omakorda viis pankrotti paljusi väikseid ja keskmisi
äris mis omakorda lisasid inimesi töötu abiraha järjekordadesse. Aastaks 1932 oli Saksamaa
tootmine pea olematu. Keskmine aasta investeerinud olid kukkunud 3 miljardilt margalt 500 miljoni
margani. Majandus stagneerus kuna kellelgi ei olnud raha renoveerimiseks või tootmiseks.
Ka valitsus polnud paremas seisus. Valitsusel puudusid igasugused initsiatiivid ja ideed olukorra
parandamiseks - ta oli ka praktiliselt pankrotis. Laekumistest läks kuni 2/3 töötuabirahade
maksmiseks.
Kuid Hitler oli aru saanud, et olukorra parandamiseks peab just nimelt valitsus midagi ette võtma -
midagi julget ja omapärast, et väljuda sellest nõiaringist.
Töötusega saab võidelda ainult kui anda tööstusel vahendeid millega uuendada ja toota ning selle
abil luua uusi töökohti mis omakorda vähendab tööpuudust ja raiub läbi negatiivsest ringist.
Majanduslikku tõusu on võimalik saavutada ainult majandust stimuleerides, tuua ta kaasaega, et
oleks võimalik toota uusi tooteid.
Kuna Saksamaal puudusid looduslikud naftavarud kuid olid aga kivisöe varud siis oli vaja uuendada
selle tootmist ja sellega seotud toodete arendust. Tehnoloogiad olid olemas, oli vaja vaid tõuget
tootmise alustamiseks. Saksamaal olid patendid kunst kummi nimega „BUNA" tootmiseks, lisaks
sellele vedeles Patendiametis veel sadu ja tuhandeid teisi originaalseid ja häid ideid.
Suured avalikud tööd olid teiseks võimaluseks luua juurde töökohti, stimuleerida tööstust ja
arendada majandust. Saksamaa halvad teed vajasid parandamist. Moodne maailm nõudis korralike
teede võrgustikku mis iseenesest aitaks kaasa majanduse elavdamisele.
Uued korralikud teed stimuleeriksid samuti ka autotööstust mis oli Saksamaal olemas kuid tootis
vaid marginaalse osa Euroopa auto turu osast, näitena ainuüksi Prantsusmaa tootis viis korda
niipalju autosi kui Saksamaa.
Pea aegu kümme aastad varem olles poliitilise vangina müüride vahel oli Hitler näinud tulevikku kus
tervet Saksamaad kattis korralike teede võrgustik millel vurasid tuhanded ja tuhanded Saksamaal
toodetud autod. Samal ajal joonistas ta ka oma kontseptsiooni auto mis hiljem sai tuntuks kui
Volkswagen. See oli tema poolt nii armastatud loodusest kopeeritud meenutades lepatriinut. Enne
Hitleri saamist võimule oli auto rikaste privileeg - tema aga tahtis seda muuta. Igal seda soovival
sakslasel võis olla oma auto. Sellest pidi saama Saksa rahva abimees töö ajaks ja sõber vabaks
ajaks.
Sellest pidi saama vahend mille abil iga sakslane võis avastada oma riigi ilu ja tutvuda selle
mitmekesisusega. Selline siseturism oli samuti abioks, et arenev majandus jõuaks igasse linna iga
sakslaseni. Algusest peale oli Hitleril idee, et see auto pidi saama miljonitele kättesaadavaks. Selle
tootmise keskus aga Saksamaa tähtsamaks tootmiskeskuseks.
Ideed mis samuti piinasid Hitlerit tema vangistuse ajal olid elamuehitus mis pidi aitama sakslastel
paranda oma elutingimus ning soodustama pere elu ning sellega seotult ka uue põlvkonna
sündimist. Seoses sellega olid Hitleril valmis plaanid nii elamuehituseks kui ka suurteks ja uhketeks
ühiskondlikeks ehitisteks. Kusjuures paljud neist projektidest on säilinud tänaseni. Need ideed
sisaldasid eramaja plaani, koos oma aiaga (neid ehitati lõpuks sadu tuhandeid kogu Saksamaal)
ning ka kaetud staadion Berliinis (teostus osaliselt Olümpia staadionina) ning ka suur kongresside
hoone mis oleks olnud suurim tollases Euroopas ning visuaalselt toonud esile Natsionaal Sotsialismi
suurust.
Ajaloolane Werner Maser (kes oli suhteliselt anti-Hitler, kuidas muidu oleks ta leidnud oma
raamatule väljaandjaid) selgitab: - „Tegemist oleks olnud kupliga kaetud ehitisega mille kõrgus kuni
220 meetrit, läbimõõt 250 meetrit ning mahutavus kuni 190 000 inimest seistes. Hoone oleks olnud
17 korda suurem kui kuulus Püha Pauluse kirik Vatikanis. Ja kõike seda disainis Hitler kui istus
vanglas ja kirjutas oma Mein Kampfi"
(W. Maser, Hitler, Adolph, lk100)
Seega Hitleril olid ambitsioonid ja ideed juba ennekui ta valitsuseohjad enda kätte sai ja peab
mainima, et paljud tema projektidest viidi ka ellu. Õnneks olid tal kõik vajalik nüüd käe pärast. -
töölised, insenerid ja ettevõtjad.
Lisaks mainis Maser: „Oma poliitilise karjääri algusest saati oli Hitler väga süstemaatiline. Ta teadis
juba varakult mida soovib ning vajab ja lähtus sellest oma plaanide koostamsel.", „Hitlerile oli
omane kõrge intelligents ja taibukus tehnilistes küsimustes. Selle oli ta saavutanud lugedes
tuhandeid tunde tehnilisi raamatuid oma nooruses"
„Hitler luges ja töötas läbi lugematu hulga raamatuid. Ta kogus suure hulga erinevaid teadmisi ja
kasutas neid oskuslikult ära oma kõnedes. Sellise hariduse tulemusena oli tal ideid mis
hämmastasid kaasaegseid oma lihtsuses ning vahest otsekohesusega" kirjutas Dr Schacht.
Oli vaja miljoneid marku, et alustada ja läbi viia plaanitud sotsiaalmajanduslikke uuendusi, et
Saksamaa oleks võimas ja arenenud riik Euroopas. Selle sees pühkida minema krooniline töötus,
ning investeerida see raha objektiivselt, et saada maksimum kasu riigile.
Majanduslikes asjades ei olnud Hitler diktaator. Ta sai aru, et majandust ei saa juhtida nagu
armeed - vaja oli tohutult initsiatiivi sest see oli edu tagatiseks. Seega majanduses oli Hitler
rohkem nagu katalüsaator. Ta uskus üksikindiviidi jõusse ja selle isiku loovuse äratamist sest selline
lähenemine tõi maksimaalselt soovitud tagajärgi. Samuti ei ignoreerinud Hitler tulupõhist
majandust. Võttes inimeselt võimaluse saada tulu mis lähtub ja on seotud tema panusega protsessi
võtad inimeselt initsiatiivi ja huvi arendada nii ennast kui ka üksust mille heaks ta töötab.