Kuidas Hitler koondas võimu riigis enda kätte

Suur inimmeri lahkus Tempelhofi lennuväljalt - poolteist miljonit inimest olid saabunud pea
täiusliku korra tingimustes ja samamoodi sealt ka lahkuti. Kõik meie välismaalased kes seda nägid
olid üllatunud ja vaimustunud sellisest enesedistsipliinist. 1mai paraad oli läinud kui kellavärk -
algusest lõpuni.
Mälestus sellest päevast ei kustu kunagi minu mälust - massid lahkusid linna kui üks mees, kui
inimene kellel on silme ees eesmärk ja tulevik. Mitte sakslased selles hulgas ei olnud mitte vähem
kaasahaaratud sellest maagilisest ühtekuuluvuse tundest. Justkui uus rahvus oleks tekkinud selle
päeval - uus ühtekuuluvuse tunne.
Oma memuaarides meenutas Prantsuse Suursaadik André Francois-Poncet seda niimoodi;
Välismaalased oraatori puldi juures kandsid seda sama jõudu endaga kaasa mida ka kõik lahkuvad
sakslased. See oli nagu ilus kevadine tunnetus milles oli uhkust, jõudu heasüdamlikkust ja teisi
emotsioone mis liigutavad inimest. Kogu ürituse muusika, lipud, ülesehitus meenutas festivali mis
kehastas uue rahvuse sündi, uue ühtekuuluvuse tunnet mis haaras kogu Reichi.
„See on meie soov, olla koos nagu vennad, võidelda koos nagu vennad, et tunnil kui seisame
silmitsi oma Loojaga saame ütelda talle järgimised sõnad - ,Vaata Jumal, me oleme muutunud.
Saksa rahvas pole enam häbitundev rahvas, rahvas kes jagunenud, arg ja kiuslik. EI JUMAL ! Saksa
rahvast on saanud tugev hingelt ja tahtejõult, me oleme tugevad ja oleme valmis igaks
ohverduseks. Jumal, me oleme ustavad Sulle. Õnnista meie võitlust!"
(André Francois-Poncet, Saadiku suveniirid Berliinist, lk 128)
Kes veel oleks suutnud sellist kõnet esitada ja sealjuures näida mitte naeruväärsena ? Mitte ükski
poliitik polnud senini rääkinud tööliste õigustest sellise usu ja veendumusega, pannud paika plaane
tema heaoluks ja tulevikuks.
Järgmisel päeval vasakpoolne „Union Journal" kirjutas sellest üritusest ja teatas, et kaks
kolmandikku olid töölised ning konstateeris lühidalt - „See oli Võidupäev".
Saanud tööliste otsese toetuse osaliseks said kõik aru, et tuhandete ametiühingute lokaalsed
kontorid olid ainult aja ja ressursside raiskamine kes pealegi polnud kogu oma eksisteerimise ajal
saavutanud midagi asjalikku tööliste heaks.
Mängides tundidega 1. Mai paraadi lõppemisel võttis Natsionaal Sotsialistlik liikumine ilma
mingisuguse vastuseisuta üle kõikide kohalike ja suuremate ametiühingute varad - majad, pangad
ja ka nende kontorid ning liikmeskonna. Marksistliku kaigaste loopimise ja viibutamise aeg oli läbi -
sellest päevast marssisid Saksa töölised ühte jalga riigiga ja Riik nendega, moodustati üks suur
Riiklik Ametiühing.
Kuigi ta oli saavutanud peaaegu kõik, et moodustada ühtne «rahvavalitsus" sai Hitler aru, et palju
on veel teha ja veel on teel takistusi. Nagu Moskva bolševistlikud valitsejad polnud taandunud oma
plaanidest vallutada Saksamaad mis oli neil 1920 aastal ebaõnnestunud tänu Poola Ratsaväe jõule.
Rahvuse taastamine nõuab ka muud kui paljaid lubadusi ja sõnu - see nõuab kindlaid tegusi.
Saades nüüd enda selja taha Saksa tööliste jõu ja usu oli Hitler valmis tegutsema.
Kuid kuidas lahendada lahendamatut - Kuidas saavutada see mis oli sundinud alla vanduma
valitsusi nii Saksamaal kui ka mujal ?
Mis oli Hitleril plaanis ? Kuidas lahendab ta palga küsimuse ? Aga töötunnid ? Vabaaeg? Elamu
probleemid ? Kuidas saavutada tööliste poolehoid ja austus ?
„Natsionaal Sotsialismil on oma tund ja oma missioon. Meie liikumine ei ole mööduv nähtus aga osa
ajaloost ja ajalooline faas" ütles Hitler.
Reaalse võimu instrumendid olid tal nüüd käes - autoritaarne riik, provintsid mis kuuletusid
keskvõimule kuid omasid siiski piisavalt vabadusi oma omapära, et olla ühtse riigi osad. Hitler oli
saanud üle rivaalitsevatest ja suutmatutest poliitilistest parteides ja nüüd oli tema käes ka töölised.
Jõud mis oli valmis ehitama uue Saksamaa, jõud mis ei olnud enam killustatud erinevate
organisatsioonide vahel see jõud ei olnud enam nagu hulk ojakesi mis otsisid oma teed mereni aga
suur ja võimas jõgi mis oli valmis rajama OMA sängi mereni - ning see kuuletus talle ja oli ustav
riigile.
Hitler oli endas kindel - ta oli kindel oma sihtmärgis. Tal ei olnud ei vajadust ega tundud soovi
kasutada füüsilist jõudu. Ta oli otsustanud võita enda leeri need miljonid sakslased kes kahtlesid
temas või olid isegi tema vaenlased. Saksamaa vallutamine oli nõudnud aastate pikkust
planeerimist. Käes oli aeg realiseerida oma plaanid mis muudaksid riiki ja ühiskonda. Need plaanid
olid midagi muud kui ainult muuta riigi asutuste struktuurid - nad sisaldasid ka kaugele ulatuvaid
sotsiaalseid muudatusi.
Hitler oli kord ennustanud - „Me võidame oma ridadesse ka need miljonid kes hetkel meid vihkavad
ja koos nendega me teostame Saksamaa elustamise.". Lõplikult suutis ta seda lubadust täita ja
võita oma pooldajate ridadesse pea kõik sakslased.
Ajaloolane Joachim Felt oli sunnitud tunnistama;
„Hitler oli liikunud kiiresti - muutudes demagoogist tunnustatud riigimeheks. Soov liitude tema
pooldajatega haaras ühe uusi ja uusi inimesi ja levis kui epideemia. Need aga kes ei soovinud seda
jäid nähtavasse vähemusse. Minevik oli surnud. Tulevik kuulus režiimile mis kogus jõudu ja inimesi
ning kelle ideed olid lihtsad, loogilised ja teostatavad."
Isegi tuntud vasakpoolne kirjutaja Kurt Tucholsky, kes tundis muutuste jõudu, väljendades seda
tunnet mis liikus Saksamaa inimestes kirjutas - „Sa ei uju vastuvoolu kärestikulises jões." (ibid, lk
„Meie jõud ja võim ei ole enam mingis osas Saksamaast, või mingis osas tema elanikest, vaid see
asub kogu tema elanikkonnas" - deklareeris Hitler.
Kuid tõus oli alles ees, seni oli Hitler suutnud eemaldada kõik takistused mis seisid tal ees nüüd oli
käes tegelik töö - alustada Saksamaa ülesse ehitamist. Paljud enne teda olid selliste probleemide
lahendamisega hätta jäänud. Rahvas nõudis lahendamist suurele murele - töötusele. Kas Hitler
suudab lahendada selle konundrumi või ei ?

[Muudetud: 10-25-2010 t11t]