Kuidas Hitler koondas võimu riigis enda kätte

III Ametiühingute liitmine
Peale parteide kokkukukkumist oli jäänud Saksamaale peale Hitleri partei ainukeseks poliitiliseks
jõuks Marksistlikud ametiühingud. Kuigi nominaalselt ainult majanduslik faktor oli neil käed sees ka
poliitikas. Ametühingud varustasid kommunistlikku liikumist kaklejatega ja sotsialistlikke parteisid
valijatega.
Viimased viisteist aastat olid nad olnud pidev ja fanaatiline grupp mis provotseeris rahutusi
tänavatel ja nende nõudmised aina kasvasid. Ametiühingud finantseerisid heldelt vasakpoolseid
parteisid pakkudes pea enamuse materiaalsetest vahenditest elades ise peost suhu. Kogu see raha
saadi miljonitelt ametiühingu liikmetelt kelledest enamus isegi ei teadnud summade tegelikku sihti.
Ja veel kord, nagu paljude muude parteide ja gruppide ning isegi Weimari riigi puhul olid ka
ametiühingute lihtliikmed kaotanud igasuguse lootuse, et ka nende kasuks midagi tegelikku
tehtaks. Töötajad nälgisid. Sajad ja tuhanded funktsionäärid aga istusid niisama, ise elades
maksudest, kuid töötajate heaks ei olnud nad suutelised midagi tegema.
Ametiühingute liidritel ei olnud mingeid kriisiplaane, nad ei pakkunud mingeid lahendusi ei töötajate
abistamiseks ega riigi abistamiseks, et tekitada uusi töökohti. Samuti ei tundunud neil ka olema
mingit tahtmist midagi muuta paremuse poole.
Samuti ignoreerisid nad välisfirmade ja pankade poolt teostatavat Saksamaa tööstuse ja
panganduse otsest röövimist, mis oli paika pandud Versaillesi rahulepinguga. See ei olnud ka ime -
olid ju sotsialistlikud liikumised ise hääletanud selle „rahulepingu" ratifitseerimise poolt 1919 aastal.
Ainukesed muudatused Versaillesi lepingusse viidi sisse konservatiivse poliitiku, tollase välisministri
Gustav Stresemanni poolt. Vaatamata teiste Weimari Vabariigi poliitikute ja parteide poolse toe
absoluutsele puudumisel oli ta suuteline kergendama mõnede punktide osas Saksamaa majanduse
saatust. Kuid see oli liiga vähe, et hoida eemale liitlaste ahneid küüniseid Saksamaa rikkustest.
Aastatel 1930-32 Saksamaa rahvas ja töölised olid näinud kuidas katastroof kasvas. Töötute armee
kasvas miljonini, siis kahe miljonini ja lõpuks kuni kuue miljonini 1932 aasta lõpuks. Samal ajal
töötute abirahad aga kuivasid kokku kuni lakkasid lõpuks hoopis. Kõikjal oli häda ja viletsus -
näljast kondised ja punnis kõhtudega lapsed ja naised, kerjused pikkades vaikivates ridades pea iga
tänava ääres ja iga tehase läheduses.
Vasakpoolsete liidrite tahtmatus või suutmatus, rääkimata nende ükskõiksusest teha midagigi
Saksamaa rahva ja riigi hüvanguks oli viinud Saksamaa inimesed letargilisse seisundisse. Mida
olekski suutnud sellised „liidrid" teha oma tühjade peade kuid samas suhteliselt täis taskutega ?
Juba ammu enne valimisvõitu 30 jaanuaril 1933 olid tuhanded proletaarlased ühinenud Natsionaal
Sotsialistliku liikumisega. Paljud liitusid kuna ka Hitler oli lihtne inimene ja see imponeeris neile.
Kuid peamiseks põhjuseks loetakse, et Hitleril olid konkreetsed plaanid tööpuuduse likvideerimiseks
ja mitte ainult aga, et kaotada selline nähtus üldse Saksamaalt ning tõsta tööline nimetu mutrikese
seisusest tööandja võrdväärseks partneriks. Hitler soovis kaotada selged klassivahed ja peamine
klassivõitluse mis oli toonud nii palju häda Saksmalle ja tema töölistele. Need samad klassid mille
üle olid olnud uhked vasakpoolsed kuid mida nad olid ignoreerinud.
Jaanuaris 1933 olid Hitleri jõud pea enamikus endised, vasakpoolsetes tänavakaklustes karastunud,
tihti veel tema enda vastu, kuid riigi poolt maha kantud proletaarlased.
Samal ajal kui Hitleri liikumise rivid täienesid siis Marksistlike liikumiste rivid kahanesid.
Ümmarguselt 13 miljonist hääletajast kes valisid sotsialiste oli kuni 5 miljonit ametiühingute
liikmed. Ükskõiksus ja pettumus liikumises oli viinud selleni, et rõhuv enamus ei maksnud enam ka
liikmemakse, paljudel puudusid selleks ka vahendid. Liikumiste juhid ise kergelt ideeliselt löödud
hakkasid juba imestama, et äkki need desertöörid olid need kes said asjast õieti aru - varsti see
aga selgus ka neile, ning imestamine asendus arusaamisega.
Veel enne kui Hitler sai Riigipäevas omale laiad volitused oli üks Saksamaa suurimaid ametiühinguid
ADGB asunud toetama tema poliitikat ja liikumist. Ajaloolane Joachim Fest kirjutas „20 märtsil
ADGB ametiühingu keskkomitee võttis vastu resolutsiooni milles tunnistas Hitleri poliitikat ja
väljendas ametlikku toetust" (ibid, lk413)
Seejärel astus Hitler julge sammu. Kogu Weimari Vabariigi ajal olid ametiühingud soovinud saada 1.
Maid kui töörahva püha, kuid millega kunagi ei nõustutud. Hitler selle soovis ka täitis - veelgi
enam, Ta kuulutas 1.mai ametlikuks riigipühaks. Hitler tavaliselt kunagi ei jätnud juhust
kasutamata, eriti mis puutus selliseid pealtnäha tühiseid kui emotsionaalseid nõudmisi.
Täpselt nagu Sotsialistlik Partei oli teinud kanna pöörde, hääletades Riigipäevas 23 märtsil Hitleri
vastu ja juba 17 mail Hitleri poolt, nii ka tegid Ametiühingud kanna pöörde ainult mõne nädala
jooksul. Hitleri vastalisus ja ignoreerimine muutus pea täielikuks toetuseks. Ühe suleliigutusega oli
Hitler täitnud nende soovi mis oli jäänud ignoreerituks kõikide Weimari Vabariigi valitsuste poolt.
Hitler teatas, et kuna 1 mai on riigipüha siis tema juhtimisel korraldatakse Berliinis Tempelhofi
lennuväljal suur vabaõhuüritus mis on pühendatud austusele töö vastu. Olles ettevalmistamata
asjade sellisele käigule liitusid ametiühingud siiski selle väljakutsega saades aru, et tegemist on
aegade suurima massiüritusega ning soovides ka oma nimed sellega siduda. Seoses sellega
kutsusid nad kõiki oma liikmeid , kes neil veel ametlikult alles olid, liituma Esimese Mai üritustega
milledest suurim oli Berliinis.
Ka mina osalesin selle miitingul 1 mail 1933 aastal. Juba kell 09.00 hommikul liikusid kolonnide viisi
töölisi ja noori, Hitleri pooldajaid ja mitte eriti pooldajaid, sirgetes ridades, pikkades kolonnides
marssisid nad Tempelhofi lennujaama suunas kuhu Hitler oli kutsunud KÕIKI sakslasi - jah just
nimelt kõiki sakslasi kuna seda üritust kanti üle raadiotega kõikjale Saksamaal.
Keskpäevaks olid kolonnid kõikide osalistega saabunud sellele suurele väljakule. Demonstrandid
järgisid hämmastavalt hästi korda. Väljakule saabudes võttis neid vastu kaetud lauad vorstide ja
õllega, et värskendada just marsilt saabujaid. Kõik seisid loomulikult ja seisid kõik need neliteist
tundi püsti.
Tohutu suur poodium seisis vastu taevast - ääristatuna hiigelsuurtes lippudega ja kolme korruselise
maja kõrgusena nagu laevaehituse platvorm. Päeva edenedes võtsid poodiumi ümber istet
tuhanded prominendid, kaasa arvatud diplomaatilise korpuse esindajad. Pealelõunaks oli
kogunenud sellele väljale kuni poolteist miljonit inimest esindades kõiki Saksamaa elanike kihte.
Sõdurid ja tsivilistid koos kuulasid fanfaaride poolt puhutavaid marsse. See oli läinud üle piiride ja
polnud enam lihtne poliitiline kogunemine vaid üritus kus kokkukuuluvus tunne liitis üheks kõik
sakslased nagu võrdsed võrdsete seas.
Õhtu saabudes kui pimenes saabus poodiumile Hitler. Üksik prožektor valgustas kõneleja poodiumit
ning oleks kui kõneleja seisaks tohutu laeva ninas. Tõrvikud mis olid valgustanud tohutut inimmerd
kustutati. Hitler seisis kui üksik inimene õhus inimeste kohal.
Pimeduses oleks grupp pahatahtlikke võinud kergelt saboteerida seda üritust. Tekitada mis tahes
ebasoovitavaid intsidente. Olid ju ligi kaks kolmandikku neist olnud natsionaalsotsialistide
vaenlased - kommunistid ja sotsialistid. Kuid mitte ükski käsi ei tõusnud, mitte ükski vastuhääl ei
kõlanud - rahvas hingas ühes rütmis.
Tseremoonia oleks õige sõna kujutamaks seda üritust või nagu maagiline rituaal. Hitleril ja
Gobbelsil ei olnud võrdseid organiseerimaks üritusi mis tõstsid rahva meeleolu ja mõjusid sügavale
hinge soppidesse. Üritus algas populaarsete paladega ning jätkus Wagneri hingeülendavate
hümnidega mis läksid sügavale saksa hinge ja vangistasid kuulajate meeled. Sakslastel on nõrkus
orkestri muusikale ning Wagneri looming on just kui saksa hinge peegeldus, tema sisemuse
kaemus, tema romantilisus ja sisemine jõud.
Sajad lipud ääristasid poodiumi - neid valgustasid alt poolt tuled mis näitas nagu hõljuksid nad
õhus. Nüüd seisis poodiumil Hitler. Vaatajaskonnale paistis tema nägu kindlasti pisikesena kuid
tema hääl kaikus hiiglaslikuna üle terve väljaku, üle sadade ruutmeetrite ulatuses inimeste peade
kohal.
Mõned oleks eelistanud natuke pehmemat häält - kuid polnud kahtlustki, et Hitler hääl mõjus just
sellisena sakslastele kõige paremini.
Sakslastel on olnud harva võimalus kuulata suuri oraatoreid. Kuulata hästi seotud ja hästi kõlava
sõna maagiat. Saksamaa senised oraatorid olid imetlenud rohkem ennast ja oma häält mitte
pannud rõhku sellele mida rääkida ja kuidas. Hitler kui oraator oli oma ajastu imelaps. Tal oli
omadus mida keskmisel kõnelejal puudus -maagilist jõudu mis voolas tema kõnest ja anda seda
edasi kuulajatele.
Justkui meedium, viibides nagu transis püüdis ta kinni masside meelolud ja mängis nendega. Tema
poolt kuulajatele projetseeritud jõud voogas läbi masside ja saabus temale tagasi ning andis talle
rohkem jõudu. See oli fenomen mida peab ise kogema.
Oraatorlus oli Hitleri suurim anne. See oli see jõud mis võitis tema poole pea kõik tema vastased.
Selline kõrgpingeline välgutaoline kõne valgustas ja andis jõudu kõigile kes seda kuulasid.
Kui hurraa hüüded olid peale kõnet lõppenud siis olid saksa rahvast saanud Hitleri andunud
järgijad. Kümned tuhanded ja isegi miljonid töölised ja teised kes olid olnud enne Hitleri suhtes kas
ükskõiksed või isegi vaenulikud olid saanud oraatorluse elektrilöögi ning olid sellest päevast alates
tema ustavad järgijad just nagu SA löögirühmad kes olid sarnaseid kõne fenomene kogenud ka
varem.