Kuidas Hitler koondas võimu riigis enda kätte

III Parteide likvideerimine.
Ühel ilusal Märtsikuu päeval seisis Hitler saadikute ees kes olid just asumas hääletama, et anda
oma volitused üle talle ning lausus järgmise fraasi - „Need olete Teie, Riigipäeva saadikud, kes
peavad valima sõja ja rahu vahel."
Kuid kuidas oleksid nad olnud valmis võitlema kui nad olid juba võitlusest loobunud ?
Sel hetkel ei olnud Hitler enam valmis lubama ka viimasel vastasel ehk Sotsiaal Demokraatlikul
Parteil kes moodustasid vaid 17,55 % Riigipäevast kes veel ei tunnistanud tema võimu saamast
märtri staatust kui viimased kes püüdsid talle vastu hakata.
„Te räägite tagakiusamisest ?" mürises Hitleri hääl kui ta vastas Sotside liidrile kõnele - „ Ma arvan,
et on ainult mõned meist siin NSDP liikmetest kes ei oleks pidanud kannatama TEIE partei poolset
tagakiusamist ja vangis istumist kui teie olite võimul. Tundub, et Te unustate, et need olid Sotside
valitsuses mis kiskusid maha meie särgid kuna teile ei meeldinud pruun värv ! Kuid meie oleme üle
saanud sellisest pisiasjast. Aastaid keelati meil rääkimast, meie väljaandeid suleti ja meie
koosolekuid aeti laiali, mind sunniti vaikima pannes mind vanglasse. Ja nüüd te väidati, et kriitika ei
ole oluline ?"
„Sellest hetkest edasi meie Natsionaal Sotsialistid aitame leida Saksa töölisel tema õige paiga
ühiskonnas. Meist saab nende kaitsja. Teie kulla džentelmenid ei ole enam vaja. Ärge meelitage
meid oma vana kapitalistliku maailmaga sest meie ehitame uue maailma. Teie mõtlete, et teie täht
lööb veel kord särama ? Mõtelge uuesti - Saksamaa tõuseb tuhast ja teie langete unustusse kuna
need kes ei suuda juhtida rahvast kaovad ja ei tule enam tagasi..."
Ja Hitler lõi viimase naela nende kirstu „... me ei vaja teie hääli - hoidke need endale..."
(Fraasid raamatust: J.Feist, Hitler, New York: 1974 lk 408)
Poole aasta jooksul oli Hitler viinud ilma vägivalla ja repressioonideta praktiliselt kõik parteid
Saksamaal seisukorda kus neil puudus mingigi arvestatav toetus rahva hulgas. Kõik need parteid
kes olid lubanud Saksa riigile õitsengut ja tema rahvale turvalist tulevikku ning olid oma lubadused
unustanud ning viinud Saksamaa peaaegu täielikku kokku kukkumise äärele.
Parteide süsteem oli ennast Weimari Vabariigi päevil diskrediteerinud täielikult. Ta püsis ainult
inertsist ja sellest, et keegi ei pakkunud asemele midagi paremat. Peale Hitleri võimule tulekut kui
rahvas nägi tema panust mille tulemusena olukord hakkas paranema lahkusid inimesed pea kõigist
parteidest ning praktiliselt ignoreerisid nende igasugust esinemise püüdu. Mõned neist olid veel
suutnud koguda hääli 1932 aasta valimistel aga 1933 aastal nende valijaskond hääbus kiiresti.
Kõik mis oli Saksamaal halvasti - üle 6 miljoni töötu, nälg, riigi bankrott, moraalne degradeerumine
võis julgelt panna nende arvele. Kõik see aastate pikkune virisemine teineteise kallal ja riigi maha
müümine tasus end nüüd kätte. Nüüd kui Hitler oli näidanud ennast tugeva liidrina ja isikune kelle
oli lisaks soovile midagi muuta ka poliitiline julgus koondus Saksa rahvas tema selja taha. Nagu
Joachim Fest kirjeldas olukorda, et „parteid olid kui ämblikud kes püüdsid oma võrku püüda
kotkast."
Hitleri miljonid järgijad olid leidnud töömehe jõu ja oskasid seda äratada. Ärganuna aga said need
inimesed aru, et endine poliitiline süsteem ei ole võimeline midagi tegema nende heaks ega ole ka
eriti soovinud seda teha.
Esimesena lagunes Sotsiaal Demokraatlik Partei. Ta küll vingerdas ja vingus kuid andis alla.
SDP oli 23 märtsil suutnud veel näidata hääletades Hi9tleri reformide vastu, mida nad hiljem peale
1945 aastat laialt reklaamisid, kuid 2 kuud hiljem ehk 17 mail hääletasid nad juba pea täies
koosseisus Hitleri poolt tema välispoliitika küsimustes. Isegi SDP saadikud läksid lausa gruppidena
igal Riigipäeva istungil üle Hitleri „leeri". Istudes oma saadiku pingil kommenteeris seda sebimist
Göring järgmiste sõnadega - „Kui Isamaa nõuab siis on sakslased ikka temaga".
See oli päev millal isegi SDP liidrid otsustasid hääletada Hitleri poolt ning sealt maalt ka kogu
parteile veel vähegi ustavad liikmed ei tundnud enam mingit piirangut hääletada nagu nad ise
soovisid.
Neli nädalat hiljem likvideerus partei ja mitte keegi ei tundud temast puudust nagu oleks 3 tähte
SDP tähendanud hoopis RIP ehk Rest in Peace - puhka rahus.
Peale üksikute vasakpoolsete saadikute kes lahkusid Saksamaalt ja hädaldasid seal neile
osakssaanud kurba saatust oli Hitleri poliitiline võit täielik. Ta oli kõik parteid kas meelitanud oma
leeri või võtnud üle nende liikmeskonna ja need likvideerusid ise. Väga paljud endised vastased aga
töötasid hiljem väga edukalt riigiparaadis Saksmaa hüvanguks. Mitte ühtegi endist parteitegelast ei
represseeritud vaid neile anti kopsakas riigipension ja nad jalutasid rahulikult ringi ning töötasid
riigi ja rahva hüvanguks.
Endine metsaraidur Gustav Noske kellest sai Kaitseminister Weimari Wabariigis teatas 1944 aastal,
et kuigi Saksamaa kapituleerub jääb enamik sakslastest siiski ustavaks surmani Hitleri kuna too oli
toonud muudatused saksa töö inimese ellu mida enne teda polnud ükski valitseja suutnud.
Kui sotsidega oli ühel pool siis oli järg käes ligi 30-nel väikeparteil mis oli moodustatud segastel
asjaoludel ja ilma mingi otsese ideeta, silmas pidades vaid partei kokkuklopsija ambitsioone. Kuna
Riigikogus neile enam ruumi polnud siis nad haihtusid ise jätmata endast mingit jälge.
Parempoolsed parteid mis olid veel säilitanud osalisegi tunnustuse kadusid samuti. Liikmed lihtsalt
tõid oma lahkumisvaldused ja parteid suhteliselt väike toetajaskond sulas kui lumi päikesekäes.
Saksa Rahvuslik Rahvapartei andis esimesena sisse laialisaatmise paberid, mõned päevad hiljem 28
juunil tegi seda ka Riigipartei. Bavaaria Rahvapartei ja Saksa Rahva Partei tegid samasuguse
sammu kui likvideerisid ennast 4 juulil.
Kõige keerulisem juhtum oli aga Alfred Hugenberg meediatitaan kes oli ka minister Hitleri kabinetis.
Hitleri tugev vastane kes oli vandunud, et võitleb „selle tõusiku vastu kaua suudab". Viibides
Londonis konverentsil 1933 aasta juunis tegi ta aga avalduse milleks ta ei olnud saanud mingit
volitust ei Hitlerilt ega ka Riigipäevalt nagu sooviks Saksamaa tagasi oma kolooniaid mis oli
kaotatud 1 MS päevil. Saades isa ka aru millise diplomaatilise vea ta tegi siis saabudes tagasi andis
ta ise sisse avalduse oma errumineku suhtes.
See erruminek oli kasulik Hitlerile kuna esiteks vabanes ta tülinorijast ning inimesest kelle
ainukesed huvid olid tema meedia impeeriumi laiendamine ning teiseks näitas see kahtlevale
välismaailmale, et Saksmaa ei kavatse hakata tagasi nõutama oma endiseid kolooniaid lõpetades
sellega mitmed järelpärimised välisriikidest antud teemal. Hugenberg aga kaotas viimasegi toetuse
mis tal veel oli jäänud Hindenburgi juures.
Viimaseks minejaks oli aga kiriklik Keskpartei. Olles toetanud Hitlerit tema erakorraliste volituste
hääletamisel andis ta nagu mõista oma liikmetele, et edasine partei eksistents on suhteliselt
mõttetu.
Pealegi olid just lõppenud Hitleri läbirääkimised Vatikaniga kes veendus, et Hitleril pole mingit
plaani astuda laias laastus Vatikani varvastele seni kuni Vatikan austab Saksamaa iseseisvust. Kuna
seda kohtumist reklaamiti meedias laialt siis ei pidanud Hitler ka tulevikus muretsema keskmise
katoliiklase lojaalsuse pärast. Partei liider Piiskop Kaas teatasid oma poliitilisest neutraalsusest ja
partei kokku kukkumisest 5 juulil 1933.