Kuidas Hitler koondas võimu riigis enda kätte

Esmapilgul tundus see täiesti võimatu. Kumbki fraktsioon ei olnud nõus taanduma. Katoliiklased
olid lausa ju keeldunud matmast neid Hitleri kaasvõitlejaid kes olid tapetud kommunistide poolt
(tollal olid poliitilised võitlused ikkagi võitlused mitte sõnamula).
Hitler koos Göringuga võttis sihikule Katoliiklased. Partei liider monsignore Kaas kes pidas poliitilist
võitlust paremaks kui hingede eest hoolitsemist sai mitmeid lubadusi kiriku ja riigi suhte
parandamiseks järgmisel suvel - neid lubadusi muideks Hitler ka pidas. Ja oligi kõik - kui
kuluaarides liikus jutt hingekarjaste alla andmisest siis mitmed pisemad fraktsioonid kukkusid
Hitlerile sülle juba iseenesest.
Hääletamisel sai Hitler suhte 441:94. Ta mitte ei võitnud enda poole 2/3 aga lausa 82,44%
Riigipäevast. Vastuvõetud Enabling Act andis Hitlerile praktiliselt piiramatud volitused järgmiseks
neljaks aastaks nii seadusandliku võimu kui ka täitevvõimuosas.
Tema esimese seaduse „Law for the Allevation of the Misery of the People and the Nation" (Seadus
Rahva ja Riigi olukorra kergendamiseks) 5 paragrahvi olid lihtsad;
*1- Valitsus võib anda seadusi Konstitutsiooni protsessi väliselt.
*2- Valitsus võib anda seadusi mis ei ole kooskõlas Konstitutsiooniga. Tingimusel, et nad ei muuda
Riigikogu, Reichrati ja Presidendi institutsiooni.
*3- Valitsuse poolt välja antud seadused valmistab ette Kantsler ja nad avaldatakse Riigi Teatajas
(Official Journal).Kui teisiti ei ole määratud jõustuvad seadused järgmisel päeval.
*4- Lepingud kolmandate riikidega ei vaja kooskõlastamist Riigipäevas.
*5- See seadus hakkab kehtima järgmisest päevast ja muutub kehtetuks kui käesolev valitsus
lahkub või vahetatakse välja.
Berlin, March 24, 1933
Von Hindenburg, Hitler, Frick, von Neurath, Krosigk
Lühidalt kokkuvõtteks - parlamentaarne demokraatia kasutatud konstitutsioonilisi vahendeid oli
loonud autoritaarse rahvusliku riigi. Järgmiseks oli vaja leida lahendused võitlevate pisiriikide ja
muude administratiiv üksuste ohjeldamiseks ja Reichi külge liitmiseks. Kuigi nad olid vahel ka koos
tööd teinud ei olnud neil mingeid ambitsioone ja vahest olid nad lihtsalt suured nullid kellel puudus
tahe ja võimalus oma üksuse kontrollimiseks. Ainuke asi mida nad olid viimase 14 a jooksul
saavutanud oli vastu võidelnud keskvalitsuse pea igale stabiliseerimise katsele.
On mõeldamatu, et tugev valitsus mille Hitler oli just loonud saaks efektiivselt funktsioneerida
sellise pagasiga. Isegi rahva hulgas oli kostnud aastaid hääli mõned sellised „valitsused" kinni sest
lõpuks olid inimesed need kes maksid kinni nende nägelemise ja raiskamise.
„Fakt oli, et saksa rahvas oli tüdinenud sellisest väiklasest poliitilisest nägelemisest kus iga teine
pisikene küla ja linna ähvardas lahku lüüa kui neile midagi ei meeldinud. Sakslased olid juba
pikemat aega avaldanud lootust luua suur ja tugev Saksa Riik" kirjutab Prantsuse ajaloolane
Benoist-Mechinoma raamatus Historie de L'Armee Allemande, osa3 lk117.
Kuigi see tundus kerge ja soovitud ülesanne oli see siiski raske kuna oleks teinud „sinise silma"
paljudele kohalikele huvidele ja isikutele. Keegi kes on olnud aastaid riigi(omavalitsuse) piruka
juures ei soovi kergelt loobuda austusest prestiižist ja millest veel kõik lihtsalt, et nii on rahvale
parem. Vaatamata Hitleri soovile likvideerida sellised pisikesed riigikesed ei olnud Hitler huvitatud
kohalike omapärade „ületriikimisest" vaid oli isegi tugevalt nende poolt ja väljendas ka seda
korduvalt, et rahvas on tugev isegi siis kui säilivad erinevad traditsioonid ning omapärad riigi
erinevates piirkondades.
Ajavahemikul 1871 kuni 1933 mitmed Saksa valitsused ja isegi Bismarck ei olnud suutnud selliseid
pisikesi rivaalitsemisi ohjata. Isegi Teise Riigi ja Weimari Wabariigi juhtkond ei olnud suuteline
midagi ette võtma.
Hitler määras oma esimeseks märklauaks Bavaaria. Teda aitas ka Bavaaria ministrite järjekordne
plaan teha Bavaariast riik riigis endise Prints Ruprechti juhtimisel. Enne kui keegi arugi oli saanud
määras Hitler uueks valitsejaks oma usaldusisiku von Eppi kes annuleeris kõik kohalikud
korraldused ja vallandas kõik mitte vajalikud isikud. Ülejäänud riigikesed kukkusid kokku kui
kaardimajakesed ja allusid ilma igasuguse edasise nurinata Berliinile ning lasid laiali kõik kohalikud
esindused.
Kõige keerulisem ja raskem oli hakkama saada Preisi riigiga. Peale oma määramist Kantsleriks
õnnestus Hitleril vaevalt sokutada Göring sinna siseministriks. Kasutades infot mida Göring hankis
Hitler sisuliselt dikteeris von Papenile tema lahkumisavalduse ja teatas President Hindenburgile
lühidalt - „Seoses von Papeni lahkumispalvega määran ma ennast Preisi Ringkonna valitsejaks".
Asjaosaliste kirjavahetus millega on võimalik tutvuda arhiivides on poliitiliste ütlemata jätmiste ja
möödarääkimiste musternäidised. Kõik ülejäänud osad langesid sama skeemi alusel. Hitler sokutas
oma inimese juhtkonda kes jõudis kiiresti tippu ja seejärel andis oma volitused üle Kantslerile
jäädes ise kohalikuks kuberneriks.
Pea täpselt aasta sellest hetkest kui Hitler sai Kantsleriks võttis Riigikogu vastu „Riigi Ühendamise
Akti" mis võttis elegantselt kokku senini tehtud töö;
1. Regionaalsete osade iseseisvus on tühistatud
2. Regionaalsete osade suveräänsed õigused lähevad üle Reichi valitsusele.
3. Kuberner allub Reichi Siseministrile.
4. Reichi Siseminister annab välja vajalikud seadused.
5. Reichi valitsus võib muuta Regionaalsete osade konstitutsiooni.
6. See seadus hakkab kehtima avaldamise päevast.
Berliin, Jaanuar 30, 1934
Von Hindenburg, Hitler, Frick
Isegi „Raudne Kantsler" Bismarck poleks julgenud unistada sellistest sammudest aga tundus, et aeg
oli küps. Ja kogu see protsess saavutati praktiliselt täielikult demokraatlike vahenditega.
Peale 1945 aastat pakkusid paljud, et sakslased kaotasid kõik kollektiivselt oma pea - kuid
muudatusi tagasi pole ka tehtud. Vaatamata põhjustele isegi Hitleri mitte sõber ajaloolane Fest oli
sunnitud mainima, et see Hitleri liigutus oli ainult positiivne nähtus Saksa riigile ja rahvale.
Peale seda jäid veel poliitilised parteid. Igavesti rivaalitsevad ning ainult enda huvide eest väljas
olevad - mida tegi Hitler nendega ? Seda vaatamegi järgmises peatükis.