Kuidas Hitler koondas võimu riigis enda kätte

Saabusid Prantsuse-Preisi sõja veteranid (1870-71: 62a tagasi), Austria - Saksa sõja veteranid
(1866) ja isegi Saksa - Taani sõjast aastast 1864. Sellise kontingendi saabumine sellise vana
veterani kohta nagu Hindenburg oli pea võimatu midagi paremat välja mõelda.
Mängides alandlikku ja ametlikku kandes lihtsat ülikonda kummardas Hitler sügavalt vana sõduri
ees väljendades oma austust. Hitler organiseeris kirikusse ka viimase Keisri Wilhelm II trooni
millest Hindenburg väljudes möödus ja ka saluteeris oma marssali kepiga justkui oleks Keiser veel
kohal.
Hitler juhatas Hindenburgi ka alkoovidesse kus olid Keiser Wilhelm I ja Frederick Suure põrmud -
vana feldmarssal mattus pisaratesse.
Sellel päeval, 21.03 1933 Potsdamis sai vanaldane President meeleliigutuse osaliseks mis meenutas
talle Saksamaa ja Preisi suuri aegu ning kuulsusrikast minevikku ja ka tema enda pikka ning
kuulsusrikast minevikku. Hitler oli esimene Kantsler alates 1919 kes oli võtnud vaevaks midagi
sellist korraldada ja see liigutas Presidenti hingepõhjani.
Kõigest kuu aega varem oli Hindenburg käskinud ministritel Papen, Hugenberg ja Neurath ning ka
teistel konservatiivsetel ministritel „grillida teda seni kuni ta jookseb" - see oli nüüdseks möödanik.
Hitler oli võitnud Hindenburgi oma poole üle. Ja seda minimaalsete vahenditega.
(Peab mainima, et ka Hitler oli teeninud Hindenburgi alluvuses Esimeses Maailmasõjas)
Poolteist aastat hiljem oma surivoodil - olles juba suhtelises deliiriumis adresseeris Hindenburg
Hitlerit kui „Teie Majesteet" justkui vaadates tagasi keisrite aegadele.
Sama tseremoonia andis Hitlerile toetuse riigi paljude monarhistide ja paljude veteranide hulgas.
Erinevatel põhjustel kuid toetus sellegi poolest. Kuid Hitleri etteaste oli kalkuleeritud ning mingeid
illusioone ta monarhistidele looma ei hakanud.
„Puudub vajadus olemasolevate institutsioonide likvideerimiseks kui pole eelnevalt midagi paremat
välja pakkuda" - Hitler.
Talle olid endiselt veel vajalikud Papen ja teised endised poliitilised troglodüüdid. Ta hoidis neid
enda kõrval ja defileeris koos nendega linnas ringi mis oli ehitud uute natsi lippudega ja ka Teise
Riigi puna-must-valgete lippudega. Orkestrid mängisid marsse ja rahvas pidutses - veteranid said
medaleid ja uhkustasid nendega linnas ringi rinnad kummis. See kõik oli vajalik igatsorti
aristokraatide ja nii pärilike kui ka monetaarsete rahustamiseks - justkui öeldes - kõik on korras
Saksa riik püsib ja suuri muutusi ei tule.
Kuid see oli Saksa Armee ehk Reichswehr mida Hitler hakkas suure innuga „kosima". 1933 aastal
oli kõige suurem vajadus armee lojaalsuse pärast. Kindralid olid tolereerinud tema tõusu võimule.
Kaprali tõus nende ülemuseks ajas vanad monoklitega uhkusekotid puhevile ja mõned ärksamad
otsisid omapoolset kontrolli poliitilise masinavärgi üle.
Nendega ju ei olnud konsulteeritud kui Hitler määrati Kantsleriks ! Hindenburg oli isegi saatnud
kindral von Hammerstein-Equordi kes tuli tooma kindralstaabi kirja milles väljendati rahuolematust
Hitleri vastu. Vahepealsed nädalad oli kostnud sealt aga palju suminat.
Saades aru, et sõjaväeline riigipööre võib purustada tema ja ta parteid plaanid tuleviku suhtes asus
Hitler tegutsema. Potsdamis paigutati armee üksused esiletükkivatesse kohtadesse, ning mitmel
puhul moodustasid nad ühise rivi SA rühmadega justkui sümboliseerides Saksamaa kahe jõu
ühtsust ja taastatud harmooniat.
Mis aga puutus kindralitesse siis nende mantlitel särasid samuti tähed nad marssisid oma vana
ülemjuhataja järel, NEILE hüüti HEIL ning nad tundsid ennast kui püünel nautides mineviku sõjalise
kuulsuse varje ja seda kõike tänu ühele pisikesele kapralile - ning neile tundus, et ehk polegi asi nii
lootusetu.
Endine kapral aga istus tasakesi nurgas ja lasi militaristidel särada. Tema eesmärk - vaherahu oli
saavutatud.
Rahvaga otsese ühenduse pidamiseks olid Hitler ja Goebbels kiiresti ja vaikselt võtnud oma kontrolli
alla Saksamaa raadio. Meedia millest neid kaua oli eemale hoitud. Samuti olid nende vastased selle
meedia praktiliselt unustanud. Paari nädala jooksul tegi Hitler raadiost parima info ja propaganda
vahendi. Kõik tema võimsad kõned kandusid riigi igasse nurka.
Samuti kasutati raadiot viimaks rahva sekka Potsdami etendust. Goebbels pani oma mikrofonid
ülesse igale poole kuhu võimalik. Mikrofonid olid igal pool - Hindenburgi ees ja taga, kirkus,
paraadidel, katustel - kus reporterid riskisid otseselt kaelamurdmisega, et viia massidesse selle
päeva sõnumit. Üheks selliseks reporteriks oli noor Riigipäeva töötaja Baldur von Schirach kes
1946a seisis juba aga Nürnbergis tribunali palge ees.
Kogu Saksamaa oli oma raadiote ees - kuulates iga sõna, iga fraasi, igat meloodiat justkui viibides
ise kohal ja saades osa sellest suurest vaatemängust. Kuulajaid said osa igast Hindenburgi
liigutusest ja samuti kõikide teiste paraadil osalejate omadest.
Viimaste aastate tumedatel päevadel oli vana sõdalane Hindenburg sümboliseerinud traditsioone ja
jätkuvust. Nüüd tänu Hitleri osavale planeerimisele ilmestas ja kujutas vana sõdur rahva
uuestisündi ja uhkust. Räägib ajaloolane Fest - „leppimise pidu uhkelt esindatud... See päev
Potsdamis oli tõeliseks pöördepunktiks... Paljud valitsuse ametnikud, ohvitserid, advokaadid jt kes
olid Hitlerit eelnevalt mitte usaldanud ratsionaalsetel kaalutustel muutsid sellel päeval oma
seisukohta..."
(J. Fest, Hitler, New York: 1974, p. 405.)
Potsdam oli suureks teatrilavaks kus kõigil oli mängida oma roll. Isegi puuduvatel poliitilistel
vastastel spektri vasakult otsast.
Justkui liimituna oma raadiote ette kogu Saksa rahvas kuulas ja jälgis mis toimus. Järgmisel päeval
kirjutasid Berliini ajalehed - „Justnagu suur torm oleks puhkenud - samamoodi puhus natsionalismi
puhang eile üle kogu Saksamaa".
„Omapärane kooslus taktikalisest mõtlemisest ja visionäärist" - kirjutas ajaloolane Felt. Sest Hitler
oli mänginud vanade ohvitseridega ja muude tähtsate isikutega kui tinasõduritega kelledel jäigi
arusaamtuks mis oli tegelikult toiminud. Kuid sellel päeval oli Hitleril muudki plaanis kui ainult vana
kaardiväe usalduse võitmine.
Et kergendada oma reformide elluviimist vajas Hitler Riigipäevas dokumendi ratifitseerimist mis
oleks talle andnud diktaatorlikud õigused. Sellise tulemuse saavutamiseks pidi Riigipäev seiskama
riigi konstitutsiooni ja sellega pidi olema nõus vähemalt 2/3 saadikutest.
Hitleri partei sai 177 300 000 häälega Riigipäevas 288 kohta. Tema lähim liitlane Hugenbergi
Saksa Rahvuslik Rahvapartei sai 4 750 000 häält ja 52 kohta Parlamendis - seega oli koalitsioonil
kokku 340 häält.
Kui välja jätta 81 tühja kohta mis kuulusid kommunistidele siis omas opositsioon 226 kohta. - 120
Sotsiaal Demokraadid , 92 Katoliiklased Kesk ja 14 „teised". Kuigi Hitleril oli liht enamus vajas ta
ikkagi veel 36 lisa häält.