Kuidas Hitler koondas võimu riigis enda kätte

Bavaaria rippus oma nahkpükste, õlle ja piipude küljes. Ta isegi sõdis oma naabritega nende nimel.
Saksoonia oleks heameelega üle võtnud uhke Preisimaa. Igaüks seisis OMA õiguste eest ja kedagi
neist ei huvitanud Saksamaa ega rahvas. Ja kõigi nende jaoks oli Berliin kui okas kopsus.
Iga piirkond omas oma valitsust, parlamenti, pea ja muid ministreid. Lisaks veel Reichi ministrid ja
saigi ministrite armee mis koosnes 112 ministrist kes vaatasid teineteist kui mitte vihaga siis
tugeva rivaalitundega.
Siia tuleb veel lisada keskmiselt 2 kuni 3 TUHAT saadikut kes esindasid kümneid rivaalitsevaid
parteid ja Reichi ja vabalinnu.
1932 aasta novembris toimunu Riigipäeva valimistel - just mõned kuud enne kui Hitlerist sai
Kantsler oli pürgimas võimule 37 erinevat parteid kokku 7000 kandidaadiga kõik fanaatiliselt
soovides osakest niigi õhukesest riigipirukast. See oli väga imelik ja omapärane - mida rohkem
selline süsteem diskrediteeris ennast sakslaste silmis seda rohkem andis see süsteem kätega
vehkijaid kes lubasid seista huvide eest ja olla demokraatia verstapostid.
Kõik valitud käitusid nagu nad oleks seal igavesti. Nad said head palka keskmiselt 10 korda seda
mida hea tööline sai ja lubasid endiselt suuri pistiseid kõigilt kes ainult midagi soovisid. Näiteks
mõned Berliini esindavad saadikud olid omale teinud „diili" mille alusel said nende naised ja tütred
jne karusnahksed kasukad teatud juudi kaupmeestelt.
Parlamentaarse demokraatia puhul on üldjuhul aga aeg millal on võimalik riigipirukat viilutada
suhteliselt lühike ja see pani neid inimesi sellise kiirusega nuga viibutama kui ainult jõudu jätkus.
Ausad, ebaausad või lausa piraatlikud need 112 ministrit ja tuhanded saadikud oli seisnud selle eest
hea , et Saksamaa oli muutnud virtuaalselt valitsematuks. See on täielikult väljas pool igasugust
kahtlust, et 1933 aasta jaanuariks oli selline süsteem ennast täielikult diskrediteerinud. Kes iganes
sai ohjad oma kätte sai päranduseks riigi mis oli sotsiaalselt, majanduslikult ja poliitiliselt
varemetes.
Tänapäeval rohkem kui pool sajandit hiljem millal pea kõik elavad suhtelises külluses on raske aru
saada kuidas Saksamaa oli langenud nii madalale. Kuid igaüks kes oskab lugeda võib leida
dokumendid mis tõestavad, et ükski arv siin dokumendis pole väljamõeldud. Jaanuariks 1933 oli
Saksamaa pikali maas ja jooksis verest tühjaks.
Kõik eelmised Kantslerid nagu Brüning, Papen ja Schleicher olid vajunud häbisse ja ei olnud
suutnud Saksamaad jalule tõsta. „Ainult geenius või hull oleks suutnud seda teha" räägiti
Saksamaal mis oli vajunud sellisesse kaosesse.
Kui Ameerika President Franklin Roosevelt oli olukorras kus tema pidi USA päästma analoogse kriisi
käest siis tema aitas hädast välja tohutud kullavarud Fort Knoxis. Hitler aga seistes sellel jaanuari
päeval Riigikantselei rõdul teadis, et riigikassa oli tühi.
Hitler teadis, et tema peab alustama nullist. Isegi vähem kui nullist. Kuid ta oli kindel oma
tahtejõus, et luua uus Saksamaa majanduslikult, poliitiliselt, rahanduslikult ja sotsiaalselt -tõsta riik
ja rahvas ülesse ja aidata nad jalul. Nüüd olles võimul nii praktiliselt kui ka juriidiliselt teadis ta, et
suudab Saksamaa saatuseratta panna veerema positiivses suunas.
Millisele toetusele ta lootis ?
Esiteks neile fanaatilistele järglastele oma parteis. Ja sellel jaanuari õhtul marssisid nad rõõmsalt
Riigikantselei akende all joovastatuna võidust. Üle kolmeteist miljoni sakslase kelledest paljud olid
veel hiljuti olnud teiste parteide andunud pooldajad olid andnud talle ja tema parteile oma hääle.
Kuid miljonid sakslased olid veel tema vaenlased või vähemalt mitte toetajad. Kuid neid kõiki olid
petnud nende eelmised parteid ja liikumised kuid Hitler teadis, et tema suudab nad võita enda
poole - teha neist Natsionaal Sotsialismi veendunud pooldajad.
Need kaks võitlevat poolt - Hitler ja tema vastased olid pea aegu numbriliselt tasakaalus kuid
Temal oli trump mis teistel puudus. Kui Hitleri vastased olid pisitülide ja oma uhkuse orjad ning
rivaalid siis tema pooldajad olid kui ühtne rusikas valmis võitluseks tuleviku nimel. Korralikult
organiseeritud ja ideeliselt ühtne partei oli ületanud kõik seni tema ees seisnud takistused ning nad
ei kartnud viimast tööd oma ees - puhastada Saksamaa Augeiase tallid.
Saades osa tohutust populaarsest toest rahva seas oli NSDP kasvanud kiiremini kui Hitler oleks
tahtnud ning sellest tulenevad probleemid vajasid lahendamist eelkõige. Tuhanded visionäärid ja
igatsorti tuulepead - silme ees kaklused ja muud „lahedad tegevused" ning lõpmatu revolutsiooni
jutlustajad ummistasid partei ridasid. Mõned eriti ambitsioonikad püüdsid tõusta Hitleri kõrvale kuid
nende eesmärk ei olnud riik ega rahvas vaid isiklik heaolu - nad ei olnud mentaalselt suutelised
väljuma Weimari Wabariigi poliitilisest ringist. Seoses sellega ootas Hitlerit ees veel mitmed
pettumused ja ta teadis seda.
Hitler oli käskinud oma parteil peatada uute liikmete vastuvõtu ja isegi peatada uute liikmee
vastuvõtu partei löögirusikasse ehk SA-sse mis oli juba 2,5 miljoni liikmeline ehk 25 korda suurem
kui riigi armee ehk Reichswehr.
Sellised seisud olid põhjuseks miks Hitler vahest valis kiirema tee olukordade lahendamiseks kuigi
tema eesmärgiks oli rahva ja riigi ühendamine vastastiku kokkuleppe abil ning sotsiaalse ja
majanduslike uuenduste abil ja mitte luua konflikte.
Hitler teadis, et mängib dünamiidiga. See ei peatanud teda sest ta teadis, et teda ajab edasi töö
saksa rahva hüvanguks ja vahel tundis ta nagu suunaks teda mingi üleloomulik jõud tema
saavutuste teostamiseks. Kuidas seda kutsuda polnud tema jaoks oluline - sest ta teadis see jõud
viib ta võidule. Tema isiklik jõud oli see mis aitas teda võidule ja ei lubanud vastaste ees murduda.
Hitler teadis, et see töö mida ta oli ette võtnud on tohutu - selle käigus pidi ta muutma kõiki
reegleid mille alusel saksa ühiskond oli enne elanud ja luua uus klass inimesi kes elaksid riigi ja
rahva hüvanguks. Selle saavutamiseks pidi muutuse läbima nii majandus kui ka sotsiaalne
mõtlemine rääkimata tavadest valitsemises alates riigist lõpetades perega. Samuti tuleb luua riik
mis on vaba privaatsetest pisi rivaalitsemistest ja iseseisev ega oma välisvõlga ega võõra elemendi
võimu ühegi Saksamaa inimese ega elu aspekti üle.
Töö number 1 - ta peab taastama töö ja uhkuse üle 6 miljonile töötule inimesele. See oli töö millest
alustada.
Sulgedes akna surus ta käed rusikasse ja ütles ümberseisjatele lihtsalt - „Suur töö on ees -
Kolmanda Riigi aeg on saabunud".
Ainult aasta sellest hetkest edasi olid Hitleri programmid juba ellu rakendamas ja muutsid
Saksamaad igast aspektist - alates sotsiaalsest lõpetades majanduslikuga.