Kuidas Hitler koondas võimu riigis enda kätte

Tasuta lõunaid ei ole. Poliitikas on toiduks aga raha.
Vaatamata niimoodi ostetud toetusele Weimari Wabariigi poliitikute hulgast Saksa kapitalistid olid
läbinud ühe kukkumise teise järel. Valitsused mis nende rahadega moodustada olid krooniliselt
ebaefektiivsed. Need valitsused lonkisid ühest katastroofist teise suutmata ellu rakendata või kokku
panna mingitki plaani Saksamaa majanduse edendamiseks.
Selleks kulub aega, et midagi olulist saavutada. Ainult koos ajafaktoriga on võimalik suured plaanid
kokku panna ja leida kompetentsed isikud nende läbiviimiseks. Seega ei tulnud üllatusena, et kõik
plaanid mis kokku pandi kukkusid kokku kuna valitsus vahetus enne kui suudeti neid plaane
rakendama asuda.
Altkäemaksud ei teinud poliitikutest võimekaid juhte kes oleks suutnud saavuta Versaillesi
rahulepingu nõuete täitmist ja saada ka riigile arenguks raha. Peale seda kui Prantsusmaa
okupeeris "seaduslikult" 1923 aastal Ruhri tööstuspiirkonna hoidis ta Saksamaal kõrist ning viis
Weimari Wabariigi kapitulatsioonini. Kuid kuidas oleksid need poliitilised "linnud" suutnud vastupanu
osutada kui nende vahel valitses väiklane rivaalitsemine ja jalatahapanemise poliitika ? 1923 aasta
mõne kuu jooksul vahetus Saksamaal SEITSE valitsust. Neil ei olnud mingit mõju ega jõudu ja nad
allusid Liitlaste igale nõudmisele.
Suured maksud mis määrati Saksa toodetele müügiks välismaal ei soodustanud äri. Kägistavate
lepingute tulemusena oli Saksamaa sunnitud maksma summasi mis ületasid taastuvuse piiri ja kui
raha otsas siis valitsused asusid laenama ning seda põhiliselt USAst.
Võlgnevused nõudsid oma osa ning aastaks 1929 oli Saksamaa majanduskriisis.
Vaatamata suurtele altkäemaksudele olid töösturid lõhkise küna ees - vabrikud olid tühjad ja
töölised kerjasid tänavatel.
Tuhanded Saksa tehased seisid külmalt - suitsuta korstnas olid kui mets linnade keskel. Paljud olid
pankrotis. Need üksikud veel omasid suitsevadi korstnaid töötasid minimaalse koormusega.
Saksamaa tööstusindeksid olid kukkunud üle poole - 1920 aasta seisuga 7 miljardit marka teeninud
tööstus sai vaevalt kokku 3,5 miljardit marka 1932 aastal.
Autotööstus oli "parim" näide. Saksamaa autotööstus tootis 1932 aastal umbes 12% sellest mida
tootis USA autotööstus ja neljandiku sellest mis Prantsuse autotööstus: 682 376 autot vuras
Saksamaa teedel kui Prantsusmaal oli neid 1 855 174 kuigi prantslasi oli vähem 20 miljonit.
Saksamaa eksport oli kokku kukkunud samuti - 2 872 miljardit marka 1931 aastal oli juba 1932
aastal vähem kui 667 miljonit - pea aegu 75% kukkumist.
Ka Saksa Keskpank ei elanud paremini - praktiliselt olematud rahavoolud olid viinud panga
kokkukukkumise äärele. Välisvõlgade tagasimaksmisest tühi Hitleri võimuletuleku päeval oli pangas
vaid 83 miljonit marka välisvaluutat millest 64 oli juba reserveeritud maksmiseks järgmisel päeval.
Välisvõlg mille suurus vastas kolme aasta ekspordile oli raske küüruna iga sakslase turjal. Kuna
raharinglus oli pea nullilähedane siis ainuke koht kust raha oli saada olid maksud.
Üldise kaose valguses olid ka maksusummad kokku kuivamas. 1930 aastal oli riigi maksutulu 9
miljardit marka, 1931 aastal laekus aga ainult 7,8 miljardit ning 1932 aastal ainult 6,66 miljardit
millest oli 4 miljardit planeeritud töötu abirahadeks.
Kohalike omavalitsuste võlakoorem oli tõusnud samuti miljarditesse. 1928 aastal oli kokku
võlasumma 6542 miljardit ning 1932 oli see tõusnud 11 295 miljardile margale ja sellest oli 1668
miljardit lühiajalised laenud.
Igasugunegi lootus maksta neid võlgu arvestades summasi mis võisid laekuda oli fantastika piirides.
Maksud olid niigi tõusnud ajavahemikul 1925-31 kuni 45%. Ajavahemikus 1931-32 Kantsler
Brüningi valitsuse ajal oli valitsus "löönud" tööstureid ja töölisi 23 "hädaabikäsuga". Selline üle
maksustamine oli täieliku kaose põhjustanud nagu "International Bank of Payments" oli
ennustanud. Selle Panga avalduse oli kirjas, et sakslaste maksukoormus oli juba maksimaalne.
Ja nii edasi ja nii edasi - 19 miljardit välisvõlga, sama summa ulatuses sisevõlga. Riigipangas ainult
83 miljonit marka - see tegi seisu kus igal sakslasel oli võlakoormaks 6000 marka ja ainult 14
marka selle maksmiseks.
Üheks vääramatuks tagajärjeks sellise olukorra juures oli kukkuv sünniindeks. Kui kogu su
perekonna säästud on kadunud ja silmapiiril ei ole paranemise märke ei muretse sa enam
perekonda suid juurde vaid muretsed juba olemasolevate liikmete ellujäämise eest.
Neil suhteliselt kaugetel aegadel oli riigi parimaks tervise näitajaks sündide suhteline arv. Laps on
rõõmusündmus seni kui sul on panna midagi söödavat tema väljasirutatud kätte. Kuid just see
pisikene asi puudus neil aastatel enamuses Saksamaa peredes - igapäevane tükk leiba lapse
peopesas.
1905 aastal Keiser Wilhelm II valitsemise ajal oli Saksamaa sünni indeks 33,4 tuhande elaniku
kohta. Aga 1921 aastal oli see langenud juba 25,9 -ni ja aastaks 1932 oli see number ainult 14,7
sündi iga tuhande elaniku kohta.
Ja selline number oli tänu ainult tunduvalt kõrgemalt sündivusele maarajoonides. Viiekümnes
suuremas linnas oli ületas surmade arv juba mitu aastat sündide arvu. Keskmiselt 45% töölisklassi
peredes polnud sünde olnud juba viimase mitme aasta jooksul. Berliinis oli keskmiselt perekonnas
alla 1 (ühe) lapse ning sünni indeks 9,1. Surmad ületasid sünde 60%iga.
Kontrastina sündide ja surmadega oli ainult üks klass mis õitses - poliitikud. Ajavahemikul 1919
kuni 1932 oli Saksamaa üle elanud ei rohkem ega vähem kui 23 erinevat valitsust ehk siis
keskmiselt uus valitsus iga seitsme kuu järel. Nagu iga asjalik inimene aru saab mõjub selline
võidujooks usutavusele negatiivselt. Mitte keegi ei arva, et kui tööstusettevõttes vahetatakse kogu
juhtkond tipust kuni keskastme juhtideni välja iga kaheksas kuus siis selleine ettevõte suudaks
efektiivselt toimida.
Ja Reich ei olnud tehas 100 või 200 või isegi mõne tuhande töölisega aga suur riik 65 miljoni
inimesega kes kõik olid painutatud Versaillesi rahulepingu ägiseva koorma alla mida jagasid pea
kõik Saksamaa inimesed.
Kiiresti vahetuvad ministrid ja kantslerid viimase 13 aasta jooksul ei suutnud oma lühikese
valitsusajaga saavutada muud kui segadust, segadust ja veel kord segadust ning seda kõike saatis
poliitiline rivaalitsemine ja jalgade taha panemine oma vastastele mis lisas omakorda segadust.
Seda saatis tihti otsene vastutöötamine keskvalitsusele ehk Berliinile mis omakorda mõjus
negatiivselt riigi arengule.
Saksamaa olukord oli omakorda keeruliseks aetud piiramatu rivaalitsemine 25 regionaalse
omavalitsuse vaheliste võitluste ja kaikeveoga. Westphalia rahuleping aastal 1648 oli jaganud
Saksamaa sadadeks liliput riikideks mis kõik kiivalt jälgisid oma õigusi ja privileege. Isegi veel 1
Maailmasõja alguses koosnes Saksa Riik mitmetest pisikestest „riikidest" - neist 4 suurt -
Preisimaa, Bavaaria, Würtemberg ja Saksoonia - igal neist oma lipp ja vapp kuningas, valitsus,
armee ja muud regaalid. Peale selle oli veel lisatud kuus Suurvürstiriiki, viis Vürstiriiki, seitse
Eravaldust ja kolm vabalinna.