Kuidas Hitler koondas võimu riigis enda kätte

Need vähesed õnnelikud kelledel oli veel tööd ei elanud sugugi palju paremini. Üle 25% nende
palgast läks maksudeks. 21% neist inimestest teenisid kuskil 1O0 kuni 250 marka kuus; 1933 aasta
seisuga teenis 69,2% töötajatest said alla 1200 marga aastas. Vaevalt 100 000 sakslast said elada
ilma suuremate finantsprobleemideta.
Viimase kolme aasta jooksul oli keskmine palgatulu riigis aastas kukkunud 23 miljardilt margalt 11
miljardi margale. Keskmine tulu isiku kohta oli kukkunud 1929 aasta summast 1187 marka
summale 1932 aasta lõpus mis oli 627 marka ehk just vaesuse piiril. Kui Hitler sai Riigikantsleri
ameti koha 1933 aasta jaanuaris elas 90% sakslastest äärmises vaesuses.
Mitte keegi ei pääsenud töötuse kurvast haardest. Haritlased olid sarnaselt töölisklassiga
meeleheitlikus seisus. Orienteeruvalt 135 000 kõrgharidusega isikust olid üle 60% töötud ning
ainult mõned said abiraha.
"Ülejäänud haritlased - koolilõpetajad on sõltuvad oma vanematest või magavad ja elavad
vaestemajades. Päeval aga jalutavad nad Berliini tänavatel kandes silti [OTSIN TÖÖD]" niimoodi
kirjeldas olukorda kaasaegne välismaa kirjasaatja Marcel Laloire oma raamatus "New Germany".
Kuid tööd enam EI olnud.
Sarnane drastiline kukkumine oli tabanud ka Saksamaa väiketööstust milles oli eelnevalt töötanud
kuni 4 miljonit inimest. Käive ja sisse tulekud olid kukkunud 55% arvuliselt 22 miljardilt margalt
kuni 10 miljardi margani.
Kõige hullem oli seis ehituses - 90% ehitajatest olid töötud.
Ka farmerid olid saanud hävitava löögi mis võrdus 12 miljardi margaga. Paljud olid pankrotis ning
pangad olid võtnud nende maad ja majad. 1932 aastal ületas nende võlakoorem 20% selle mida oli
võimalik üldse maksta. Need farmid mis ei suutnud enam maksta pandi oksjonile ning likvideeriti,
ajavahemikus 1931-32 müüdi niimoodi maha 17 157 farmi kogupindalaga 462 485 hektarit.
Weimari Wabariigi (1918-19133) demokraatia ei olnud suutnud teha Saksamaaga mitte midagi
muud kui viia ta pankrotti. Ja vaatamata sellele, et Saksa farmerid ja töölised olid ühed töökamad
Euroopas. Selliste näitajate juures ei ole imestada, et kõik need inimesed tõusid ülesse järgides
Hitleri kutset Saksamaa ülesse tõsta.
Saksamaa töötajate seis jaanuaris 1933 oli traagiline - petetuna ja vaeseks tehtuna olid nad aetud
tänavale allapoole inimväärikust toimuvasse olelusvõitlusse mis sisaldas nälga ja kerjamist.
Saksamaa tööstus, kord tuntud üle maailma oma kvaliteedi poolest, oli laostunud vaatamata
miljonitele markadel mida töösturid sahkerdasid poliitikute taskutesse altkäemaksudest poliitiliste
teenete eest. Viimased 14 aastat olid Konservatiivid ja Kristlikud Demokraadid toitunud
altkäemaksudest nagu kõik nende vastased poliitilises võitluses.
Enne 1933 aastat olid Sotsiaal Demokraadid olnud tööstusmagnaadi Friedrich Flicki "taskupartei".
Flick kasutas taktikat - maksa kõigile. Peale 1945 aastat taastas Flick oma praktika ning makstes
jälle kinni Sotsiaal Demokraatide arved saades vastu tulusaid valitsuse lepinguid ja kustutatud
riiklikke võlgasi.
Tasuta lõunaid ei ole. Poliitikas on toiduks aga raha.