Kuidas Hitler koondas võimu riigis enda kätte

1. Kes tooks meid välja pankrotist.
"Meie käes on võim. Nüüd algab gigantne töö"
Need sõnad lausus Hitler 30. jaanuaril 1933 seistes Berliinis Riigikantselei rõdul kui all väljakul
sammusid viie tunni jooksul temast mööda juubeldavad rahvamassid.
Tema poliitiline võitlus oli kestnud 11 pikka aastat. Ta oli 43 aastane ja oma intellektuaalse ja
füüsilise vormi tipus. Ta oli just võitnud miljonite sakslaste südamed ning organiseerinud nad
Saksamaa suurimasse ja võimsamasse poliitilisse parteisse mis ümbritses teda võimsa
mitmesajatuhandelise löögirühmlaste grupiga kelledest 2 kolmandikku olid endised proletaarlased.
Ta oli olnud ääretult kaval - ülemängides kõik oma poliitilised vastased.
Seistes seal, käsi tervituseks välja sirutatud, pidi Ta tundma võidurõõmu. Kuid kõrvalvaatajale
tundus Ta kuidagi raskemeelsena, nagu viibiks ta omas maailmas.
Maailmas mis oli kaugel rõõmujoovastusest tänavatel, maailmas kus elas 65 miljonit inimest kes
teda armastasid või vihkasid kuid kes kõik olid saanud sellel päeval Tema vastutuse all elavateks.
Ta teadis, nagu teadsid kõik sakslased aastal 1933, et tegemist oli raske peaaegu purustavalt raske
vastutusega.
Pool sajandit hiljem vaid üksikud inimesed on suutelised aru saama sellest milline oli elu Saksamaal
tol hetkel. Tänapäeval on lihtne oletada, et sakslased alati olnud hästi toidetud isegi tervisest
pakatavad. Kuid Saksamaa ja sakslased mis sai Hitlerile päranduseks eelnevatelt valitsejatelt oli
põhimõtteliselt luukere.
Eelnevatel dekaadidel olid mitmed demokraatlikud valitsused tulnud ja läinud - enamus jättis
endast maha veel suurema segaduse kui sai eelmiselt valitsuselt. Selle asemel, et kergendada
inimeste koormat olid nad seda tõstnud põhiliselt selle pärast, et nende valitsus aeg piirdus ühe
kahe aastaga ning nad lihtsalt ei jõudnud ega soovinud midagi ette võtta. Saksamaa oli saabunud
tupikusse mille jubedaimaks näiteks oli viimase paari aasta enesetappude arv mis ületas 224 000
tuhandet - hirmus arv mis rääkis sügavast kriisist milles rahvas ja riik asusid.
1933 aasta alguseks oli saksa rahva allakäik universaalne. Orienteeruvalt kuus miljonit töötut
jõlkus tänavatel otsides mingitki tööd (pealegi loeti töötajateks tollal põhiliselt mehi - tõlkija
märkus) kelledest ainult osa sai 24 margast töötuabiraha millest jätkus vaevalt elamiseks ühele
isikule. Paljud neist inimestest omasid peret nii, et kokku umbes 20 miljonit sakslast pidid elama
allapoole igasugust vaesusepiiri umbes 20 penniga päevas inimese kohta.
Pealegi sai töötuabiraha ainult kuus kuud peale töötuks jäämist. Peale seda oli võimalik saada ainult
veel väiksemat abiraha erinevat sotsiaalset abi pakkuvatest organisatsioonidest.
Lisaks kroonilisel puudusele abipakkumisel, püüdes päästa mis päästa annab pannes töötutele
kompensatsiooniks rohkem kui 57% oma eelarvest olid enamus Saksamaa omavalitsustest
pankrotis.