Mis paneb inimesi eitama tõsiasju ja uskuma vandenõusid?

Veel meie ajakirjandusest. Peeter Helme kommentaar:


Postimehe peatoimetaja kohalt lahkunud Peeter Helme kirjutab ERR-i kommentaaris ajakirjandusest ja ajakirjanduse vabadusest ning leiab, et probleem alga ajakirjanikest, kes on “tihti alamakstud ja ületöötanud, sageli pooliku haridusega, kergesti väljavahetatav, üldjuhul erilise karjääriperspektiivita seltskond”.
Peeter Helme: “See on kehv kombinatsioon, milles segunevad korraga ülbus ja üleolevus ning hirm ja alaväärsus – sisimas ju tunnetatakse oma ajalikkust-ajutisust ja madalat hinda. Edasi aitab elada eelkõige tugev küünarnukitunne. Et mitte öelda: kambavaim.
Nagu teame juba keskajast, pole see paraku parim vabaduse garant. Toona piirasid kaupmeeste ja käsitööliste ühendused vaba konkurentsi ja ideede levikut, takistades viimaks elu edenemist, olles samas võimsaks kõlakojaks oma eesõiguste ja arusaamade propageerimisel keskaegses linnas.

Seejuures muidugi vältides-välistades kõiki ja kõike, kes võinuks nende positsiooni ohustada. Seda hetkeni, mil tsunftid muutusid ise dinosaurusteks, kelle pühkis enda teelt pead tõstev vaba turu ettevõtlik vaim.”

Helme lisab: “Eesti ajakirjanduse hetkeolukord on jabur, sest tsunftiks pole ju omanikering – selle poolega on meil suht-koht korras, keegi ei takista uusi väljaandeid loomast, mingitest kartellilepetest ei saa rääkidagi. Tsensuur, mõttevahetuse piiramine tuleb toimetustest ning soovides tõeliselt vaba arutelu, ei saagi enam päriselt loota traditsioonilisele ajakirjandusele: seal määrab tooni ajakirjandustsunfti vasakliberaalne sisekokkulepe”.