Patarei vangla

Mõned head aastad tagasi, juhtusid minu ajutisteks töökaaslasteks kaks vene rahvusest meeskodanikku, kes oma karjääri mundrikandjatena olid alustanud kunagises Patarei vanglas, valvurkoosseisus- sisevalves. Kuigi tegemist ei olnud kuigi jutukate tegelastega, oli mõlemal siiski pajatada vähemalt üks kummaline ja seletamatu kogemus oma kunagisest töökohast.

Öörahu, kinnipeetavad on lukustatud kambritesse. Vangla sisekorraeeskirjad näevad ette, et valves olev ametnik, on kohustatud teatud ajaintervalli möödudes, tegema tema valvatavas sektsioonis, vangla osas kontroll ringkäigu.
Ühe sellise ringkäigu ajal märkab valvur (minu nn. tulevane kolleeg), keset valgustatud koridori seismas apaatset habetunud mehekogu. Ilmselgelt ei ole tegemist kellegiga vangla töötajatest. Isik kannab kummalisi räbaldunuid, lohvakaid, määrdunuid, halli värvi riideid. Ja mis kõige tähtsam, on valvurile täiesti tundmatu ega meenuta kedagi valvatavatest. Ametnik kiirendab sammu, et mehele läheneda, see omakorda kõnnib eest ära. Käsklusele seisma jääda, võõras ei reageeri. Hakkab valvur jooksma, jookseb ka võõras. Kuni lõpuks ühe lukustatud ukse ees, aeglaselt ja rahulikult seina sisse kaob. Selle sündmuse mälestuseks, valgus tundmatu haihtumise kohas, seinalt põrandale, päris korralik veeloik.

Pärast vangla ametlikku sulgemist, jäi endisesse kinnipidamisasutusse veel küllalt suur hulk asju ja esemeid, mida mugavuse mõttes ametkondlikult ei viitsitud või ei tahetud kaasa võtta. Seda olukorda aga kasutasid ära endised vangla töötajad, kes juba suletud vanglas nn. "röövretkedel" käisid ja kõik käepärase sealt lihtsalt minema tassisid.
Ühe sellise "ekspeditsiooni" käigus (keskpäeval, muideks) sattus minu teine nn. tulevane kolleeg, eriti rikkaliku nodiga varustatud, endise juhtivtöötaja ametiruumi. Tahab vennike teisi appi kutsuda asju vedama, võtab pihku ukselingi, avab ukse, väljub ja...on samas ruumis hoobilt tagasi. Juskui ei olekski uksest välja läinud, ruumist lahkunud. Ja nii teist korda. Kolmandat korda. Neljandat... Ühtekokku proovis mees ruumist väljuda üle kahekümne minuti, kuid tulutult. Tulemus oli ikka üks, välja ei saa.
Hüsteerikas proovib aknaid avada, lõhkuda. Karjub. Null. Spektaakli lõpetasid kamraadid, kes tulid vaatama, kuhu ta nii kauaks jääb.
P.S. Kuna tegemist oli tõsise ellusuhtumisega ja ääretult fantaasiavaeste, esoteerika kaugete tegelastega, siis on küllaltki ebausutav, et nood kaks võtsid vaevaks, heast peast, mingit jama kokku luuletada.

Enda isiklik kogemus Patarei vanglaga oli puhtalt tööalane, kus ametiülesannete täitmiseks, tuli toda paika mõnikord ka külastada. Töiselt olen pidanud suhtlema ka persoonidega, kes aastaid Patareis surmanuhtluse täideviimist oodanud ja kelle kõrgeim karistusmäär on sõna tõsise mõttes, viimasel minutil muudetud eluaegseks vangistuseks. Ja näinud seda, mida see teeb inimese psüühikaga.

Hukkamist, surmanuhtluse täideviimist Patareis on kirjeldatud järgmiselt: Ametlikult on siin nii mürgitatud, poodud kui ka maha lastud. Poodi aastail 1934–1940. Hukatavale anti viis minutit otsustamiseks, kas ta võtab mürki või valib köie. Enne ja pärast (ehk siis esimese vabariigi alguses ning Nõukogude ajal) oli eelistatud meetod mahalaskmine. Paus oli vaid 1964. ja 1989. aasta vahel, mil kõik hukatavad transporditi tollasesse Leningradi. Hukkamised tõi tagasi kütusekriis – odavam oli inimene kohapeal maha lasta. Hukkamisest enne selle täideviimist teada ei antud. Nõukogude süsteem oli selline, et ega otsuse täideviijad ise ka hästi teadnud, millal hukka­mi­ne toimub – kunagi polnud kindel, kas timukas jõuab kohale... Maha­laskmispäev nägi välja umbes järgmine. Süüdimõistetu lubati nagu tavaliselt duši alla juhatada, kuid kohas, kus duši alla mineja pidi vasemale keerama, lükati ta hoopis teisest uksest sisse. Seal oli juba „rahvas ootamas”, prokurör tegi veel lühikese kokkuvõtte, kästi aluspesuni lahti riietuda, tõmmati vildist kott pähe, viidi kõrvalruumi, sunniti kõhuli maha heitma ning asetati pea alla puutükk – et kuul rikošetist kedagi teist ei tabaks. Seetõttu pole ruumis ka ühtegi kuulijälge. Ainuke tähenduslik element on väike räpane äravooluava põrandas – sinna voolas veri. Kõrvalruumis on paks must kummivoolik, millega ruum ära pesti. Viimane inimene hukati Patarei vanglas 21. septembril 1991. Kuigi surmanuhtlus säilis seadusandluses, kuni 1998. aastani ja inimesi mõisteti surma ka pärast 1991. aastat, ei viidud surmanuhtlust enam täide.