Uuring: 2030 elab iga teine inimene planeedil veepuuduses

Kliima soojenemise peatamiseks ühe väljapääsuna pakutud idee külvata ookeanivette vetikate kasvu hoogustamiseks rauda, võib panna ohtlikult vohama ka mürgised vetikaliigid.

Kanada Lääne-Ontario ülikooli ökoloogi Charles Tricki juhtimisel töötanud rühma värsked tulemused lisavad veelgi kahtlusi, et meredesse rauda külvates oleks võimalik ära hoida kliima soojenemine. Idee järgi peaks merre külvatud raud panema vohama vetikad, mis haaraks atmosfäärist kaasa liigse süsinikdioksiidi.

Tricki juhitav töörühm võttis veeproove Vaikse ookeani põhjaosast, kus on juba ka tehtud rauaosakeste ookeanivette külvamise katseid. Nüüdsed katsed näitasid, et mereveele raua lisamise tulemusena hakkas ränivetikas Pseudonitzschia tootma rohkem neurotoksiini domoiikhapet, kirjutas Nature News.

Domoiikhape kuhjub merekarpidesse ning see on mürgine nii lindudele kui ka imetajatele. Inimestel põhjustab domoiikhape mälukaotust põhjustavat mürgitust. Kui Pseudonitzschia vetikad USA läänerannikul vohavad, siis ohustab see rannikul asuvaid karbikasvandusi.

Domoiikhappe mürgistuse süüks on pandud merelõvide suremist ning on spekuleeritud, et see mürk võis põhjustada lindude kummalist käitumist 1961. aastal California põhjaosas. Selle juhtumi põhjal lavastas Alfred Hitchcock kaks aastat hiljem filmi „Linnud“.

2006. ja 2007. aastal kogus Tricki juhitav uurimisrühm Alaska ranniku lähedal erinevatelt sügavustelt veeproove. Proovides leidus nii domoiikhapet kui ka kahte liiki Pseudonitzschia vetikaid.

Vetikaid kasvatati uurimislaeva pardal inkubaatorites edasi ning osasse anumatest lisati rauda. Kui võrreldi inkubaatoreid, millesse rauda ei lisatud, siis rauarohkemas vees hakkasid vohama nii vetikad kui tõusis ka mürgise happe tase. Kui vette lisati vaske, siis tõusis domoiikhappe kontsentratsioon veelgi.

Nende katsete põhjal väidavad teadlased, et kui ookeanivette külvata rauaosakesi, siis tõstaks see vees mürgise domoiikhappe taseme nii kõrgele, et see teeks lõpu rannikul asuvatele kalakasvandustele.

Okeanograaf John Martin tuli 1980. aastatel välja ideega, et ookeanivett rauaga väetades oleks võimalik vetikate abil atmosfäärist süsinikdioksiidi kinni püüda. Mitmed suuremahulised katsed on näidanud, et raua lisamine põhjustab tõepoolest vetikate vohamist, vetikad seovad aga atmosfäärist süsinikdioksiidi. Kuid viimasel ajal on ilmunud mitu uurimust, mis näitasid, et atmosfäärist süsiniku väljaviimise kasutegur on siiski üsna tühine, ehk vetikad ei seo gaasi loodetud hulgal.