EuroEesti

Eelkõige on mind viimasel ajal muretsema pannud sisemajanduslik olukord, eriti põllumajandus.
Imporditava kauba osakaal on niivõrd suur, et vabaduse kaotanud Eesti ei suudaks oma rahvast enam toita, kui selleks peaks järsku vajadus tekkima.
Hämmastav, kuidas on fookus paigast ära meie poliitilisel eliidil. Hämmastav, et me kogukonnana ei suuda ühiselt võimendada sõnumit, et suured kaubanduskeskused võivad jääda lihtsalt suurteks tühjadeks tondilossideks seisma ning selleks pääsemiseks ja ärahoidmise kindlustamiseks oleks vaja meie enda söödis oleva maa pealt kasvatatud toitu.
Olen käinud oma sünnikodus, ühes väikeses külas, kus on välja surnud enamik majapidamisi, elavad üksikud pensionärid, sh ka mu vanaema. Minu lapsepõlvekodul on katus sisse vajunud. Elasime seal kuni minu 4 aastaseks saamiseni. Siiani on mul meeles edasi-tagasi voorivad autod ja traktorid, töötavad laudad, kõikjal viljakandvad põllud ning tegusad majapidamised, kes ei pidanud muretsema toidu pärast, sest juba igas külas kasvatatavatest saadustest sai ära elatud.
Ärge saage valesti aru, ma ei kiida tagant seda aega mis oli. Ma tahan võrrelda, ma tahan näidata, et oma arengus on toimunud mitte edasiminek vaid langus. Ma ei kiida tagant minevikus olnud plaanimajandust. Võrreldes sellega, mis toimub praegu, ei olnud plaanimajandusest küla pildis juttugi. Sama regioon, mis kunagi oli õitsev kolhoos, on praegu neid maid hariv firma, kes kasvatab ainult rapsi. Normatiivid, mida EU ette annab, ei ole kindlasti plaanimajandus?
Praegune Eesti Vabariik EU (EVEU). Mäda õun, väljast veel õhetavalt punane, kuid seest mäda!
Läbi vesiste klaasistunud silmade ängi tekitavas vaikuses käin ma oma vanaemal külas. Läbi pisarate sellepärast, et selles varemetekülas oli lapsepõlves elu, aga nüüd surm. Nagu ka meie põllumajanduses.
Lahendus oleks, kui riik ja rahvas aitaks isekeskis alustada sellelt samalt tasandilt... kas küla suudab end ise toita? Kõige suurem probleem on maainimesed, kes ei suuda oma maalapil midagi kasvatada, sest turustustingimused ei ole väikekasvataja sõbralikud. Iga vald peaks koordineerima, korraldama ostu ja realiseerimise ning vajadusel organiseerima ise töötlemise või tootmise. See on oluline. Kui me tahame taastada Eesti põllumajandust, siis me peame alustama perest, siis külast ning seejärel vallast.
Selleasemel, et laulda „Depressiivsed Eesti väikelinnad”, peaksime suutma neid väärtushinnanguid vastupidistena mõistma hakata.
Minu sammud sel teel on aeglased, kuid sihikindlad. Ma teen seda, millest just rääkisin. Maa, millel mu sündiv laps kõndima hakkab, on vaba, vähemalt see maalapp, kus tema väiksed jalad tatsuvad ning söök mida me sööma hakkame, tuleb meie endi kasvatatust või sellest külast. Selle nimel võitlen mina!