(03-01-2012 14:02 )Krt Kirjutas: Mina täpselt ei tea, milline muistne maausk eestis oli, kuna pole selle ala spetsialist. Siiski olen niipalju lugenud ja teadlik, et see oli väidetavalt animistlik, mis üldjoontes olnud üle Planeedi enamvähem ühesuguse sisuga – isiklikke loodusvägesid-jumalusi austav primitiivne maailmavaade koos oma plusside ja miinustega. Antropoloogide väidetel põhinevalt oli enne animismi veel primitiivsem ebaisikulisel väel põhinev animatism.
Vlad räägib jumalast õigest juttu!
Sm Krt. on aga tõesti ajas seisma jäänud. Kõik see terminoloogia nagu "primitiivne maailmavaade" jne. on nagu vene ajal dial-materialismi konspektist maha kirjutatud.
Tänapäeva maailmas kasutatakse hoopis teistsugust terminoloogiat loodusrahvaste uskumuste kirjeldamiseks.
Võtame kasvõi näidiseks Aafrika usundid ja mütoloogia.
Ka nende puhul nagu kõikidel loodususunditel on tähtsad kosmogoonilised müüdid: maailma loomise, inimese ja kultuuri tekkelood.
Või võtame dogonid, kellede kohta ka eraldi teema. Dogonitel on eriti keerukas preestrite ja salaühingute arendatud mütoloogia, mis sisaldab teisendeid eri pühitsusastmete jaoks, näiteks pühendatuile määratud kosmogoonilisi müüte lihtsurelikele ei avaldata.
Animismi esineb praegugi kõigis usundeis, mitte et see oleks esinenud "primitiivsetes maailmavaadetes" (tänapäeval öeldakse loodususundeis). Animism on usk olendite, loodusobjektide ja nähtuste hingedesse ning iseseisvatesse vaimudesse.
Tänapäeval usuvad sellesse ka paljud need, kes ei kuulu ühessegi usundisse. Usutakse hingestatud loodusesse, usutakse UFO-desse kui elusolenditesse (termin plasmakerad), usutakse vaimudesse (kummitusteteemad).
Mis eesti rahvausundisse puutub, siis meie esivanemad olid väga targad, ei olnud siin mingit primitiivset maailmavaadet nagu sa seletad.
Primitiivseks muutus eestlase maailmavaade sovetikuse ja ateismi ajal.
Varem usuti kogu looduse hingestatusse, austati esivanemaid (esivanemakultus). Muuseas, esivanematekultus oli Hiinas lausa riigiusund ja üks konfutsianismi olulisim osa.
Ristiusk jäi eestlastele võõraks, ehkki aja jooksul katolitsismi tegelased, nimed ja tähtpäevad mugandusid põliste maagiliste arusaamadega. Vanad viljakusehaldjad said katoliku pühakute nimed. Rahvausund püsis 18.-19.sajandini.
Väga tähtis oli meie esivanematele sõna PÜHA mõiste.
See on eriliselt väärtustatav olemisvaldkond.
Olemuslikult püha on Jumal ja kõik see, mis inimest temale lähendab ja temaga seob. Püha (sakraalse) ja argise (profaanse) elusfääri eristamine on inimkultuuri põhistruktuure.
Loodususundid, ka meie muistne maausk käsitab püha eriliselt toimiva VÄENA (manana).
Et eesti rahvausundist rohkem teada saada, siis võib lugeda tähtsamate rahvausundi uurijate teoseid, kelledeks on Oskar Loorits, M.J. Eisen ja ka Uku Masing.
1936.aasta artikkel eesti muinasusu kohta, mis on omajagu isegi naljakas, aga samas leiab sealt ka tõeterasid, kes viitsib otsida:
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=55
Seal kirjutatakse ka, et kristlust võeti ühe uue haldjana. Samuti, et muinasusk hõlmas küll kogu inimelu, mitte aga kui eetika, vaid kui maagia.
Nii, et kui keegi väidab, et ta on muistse eesti usu pooldaja, siis on ta maagialembene inimene.
Ja mis kõige tähtsam - see artikkel on sovetikuse mõjudest veel puutumata.
Ja minu arvates iseloomustab see tänase päevani eestlast. Tsiteerin 1936.aasta artikli lõppu:
"Lõpuks oli Eesti muinasusk ekstaatiline. „Lovesse”, s. o. ekstaasi langemine oli preestrile oluline usuriituste („šamanism”) sooritamisel. Ekstaatilik müstika lööb praegugi vahel läbi niihästi eestlase usulahkudes kui poliitilistes liikumisteski."
Abi
