Psühhotroobid - Seened, LSD, DMT jne

Ei olnud küll plaanis aga olgu pealegi. Üks hiljutine lugu oleks siiski pajatada sellel teemal. Ja proovin siis võimalikult lühidalt sellest huvitavamast osast. Sain külas väga maitsvat kanepikooki söödud ja kodus magama heites läks siis alles õigeks mölluks. Paremini ei oskaks seda seisundit kirjeldada, kui et olin enese hüpnoosis ja kolasin enda minevikus ja alateadvuses. Olin siis viiene või kuuene, kui olin pioneeri laagris vististi Võrtsjärve ääres. Seal oli üks tüdruk, kellesse haiglaselt armusin ja hakkasin tema ees igsugu nõmedusi tegema, mis kestis kuskil nädala. Peale seda oli igatahes väga alandav ja tülgastav tunne, et nii käitusin ja ega ma ei olnud ainuke poiss nii samal ajal , kui peale mind, kes tema järgi jooksid nagu teismelised. Tüdruk ei olnud mingi iludus, pigem nagu haruldus.
Uurima hakates, mis mind niimodi käituma pani, tulid siis mingi aeg onud mängu ja midagi toimetati seal samas laagri lähedal metsas. Mingi hetk läks asi rõvedaks ja lõpetasin uurimise aga ma aimasin, et see asi viidi orgasmini ning see toimus ma arvan ainult peas. Päris kindel siiski ei ole kuis või mis, sest tulin sealt tulema. Tahtsin veel muidugi teada, et kes see oli, kes minuga nii tegi, sest onud jäid nagu tahaplaanile ja läksin aga edasi, kuni minu ees hakkas moonduma reptiil ning samal ajal sain tunda ka tema olemust ja võimu inimese üle. Ei suutnud ka pikalt teda uudistada, sest ta oli kurjus igast otsast.
Mingi aeg mõtisklesin veel ristiusust ja ilmselt sellepärast, et seal tegeldaksegi selliste sigadustega kõige enam ning peale seda, hakkasin siis suure mõttelise mõõgaga neid juhtmeid , mis nad minu külge olid pandnud otsast raiuma ja kaitsvat helendavat valgus universumilt enda ümber kujutlema.
Nii palju veel, et üks lastekodu poiss, oli vahetult enne lõppu väidetavalt metsa põgenenud ja hiljem öeldi, et ta viidi hullumaija, mis oli meile lastele täiesti arusaamatu.
Eks igaüks tehku ise järeldused, mille alla seda liigitada ja mis see reaalsus siis õigupoolest on, sest minul kõikutas selle järjekordselt paigast. Lihtne oleks muidugi öelda, et ei maksaks seda väga tõsiselt võtta, kui see vaid oleks olnud unelaadne kogemus aga need olid minu mälestused ja vägagi selged, ainult siis oli mul lapsearu. Nüüd tunnen pigem seda reaalsust vahest nagu unesegaselt ja tahaks siis ennast raputada. Tean vaid, et pean sellest jamast üle olema ja võtma elu ikkagi kui kingitust, mitte kui katsumust.
Kuid siiski inimesed elavad nagu kanad Tallegg'is, kes ei tea miks ja kelle heaks nad tegelikult munevad, sest see on lihtsalt nende loomuses ning nad ei tea, mis ja kas väljaspool puuri ka midagi on.
Olen selles elus jõudnud juba üsnagi palju rumalusi ja enesekatsetusi teha ja ma ei süüdista kedagi, kes selle pealt kasu lõikasid, ega tunne hirmu nii väga enese tehtud vigade pärast., kuid ma olen aidanud tuua kaks last siia ilma, keda ma sooviksin siiralt sellest jamast eemal hoida ning see paneb muret tundma, kas mul see õnnestub ja võimalik veel.