Kõigepealt kujumuutjad on seda nägu mis vaatajale tundub olenevalt eesmärgist kas kõige rahulikumana, peituvad unanägudes rahulikult kõige ligemate sugulaste nägude alla, Oma jälke toitumistavasid varjavad mingite meditsiiniliste uuringutega.
Esinevad kujus mis inimest kõige rohkem hirmutab ja toituvad siid inimese hirmudest , võivad ka surnuks hirmutada, siis saavad täieliku pidusöögi.
Kõige toredam hallide kirjeldus on Credo Mutwal
Palju inimesi langeb ahvatlusse, otsides neid „võõraid”, kui üleloomulikke olevusi. Nad on vaid tahked olevused, söör. Nad on nagu meie, ja enamgi. Ma teen siin avalduse, mis tuleb, kui üllatus: Hallid võõrad, söör, on söödavad. Üllatunud?
Palun jätkake.
Ma ütlesin, söör, Hallid võõrad on söödavad.
Jah, ma kuulsin seda ning ma olen kärsitu …
Nende liha on valkaine, nagu looma liha Maa peal, aga, kes seda sööb, saab olema väga, väga, lähedal surmale. Mina olin.
Vaata, Lesotho’s on Laribe mägi, seda kutsutakse Nutva Kivi mäeks. Mitmel korral on miskipärast, viimase 50 aasta jooksul või nii, võõraste sõidukid põrutanud vastu seda mäge.
Ja ühest viimasest juhtumist kirjutati hiljuti ajalehas. Aafriklane, kes usub, et nood olevused on jumalad … kui nad leiavad surnud Halli võõra keha, siis võtavad selle, panevad kotti ja tirivad metsa, kus nad tükeldavad selle ja pistavad rituaalselt nahka. Kuid mõned surevad selle asja kõhutäiest.
Kuskil aasta enne mu kogemusi Inyangani Mägedes, andis mulle sõber Lesotho’s liha millestki, mida ta kutsus taeva jumalaks. Ma olin kahtleja.
Ta andis mulle väikese kamaka mõneti hallikat ainet, mis oli ta ütlemist mööda liha. Ning tema ja mina ja ta naine sõime seda asja, ühel öösel. Kui me olime selle asja ära söönud, söör, täpselt päev hiljem, siis meie kehad kattusid lööbega, mis ei sarnanenud millelegi, mida ma enne oma elus kogenud olin.
Meie kehad olid löövet ja tõve nii täis, et näis, nagu oleks meil rõuged. Me sügelesime ja kihelus oli hirmus, eriti kaenla all, jalgevahel ja tagumikul. Meie keeled hakkasid paistetama. Me ei saanud hingata. Ja mitmeil päevil, mu sõber, tema naine ja mina olime täiesti abitud, hooldatud pühendunute poolt, keda õpetas mu šamaanist sõber.
Ma olin surmale väga lähedal. Peaaegu igast meie keha august veritses. Me kaotasime verd, palju verd, kui käisime peldikus. Me suutsime vaevalt käia, vaevalt hingata. Ja pärast 4-ndat või 5-ndat päeva lööve vähenes. Selle asemel hakkas nüüd nahk kooruma. Meie nahk hakkas kooruma mõõtmeis, nagu uss koorib oma nahka.
Söör, see oli üks jubedamaid elamusi, millest ma olen läbi käinud. Tõesti, kui ma hakkasin ennast paremini tundma … ma mõtlen, et minu röövimine Mantindane poolt oli ühe tolle olevuse liha söömise otsene tulemus. Ma ei uskunud, et see, mida mu sõbrad mulle andsid, oli olendi liha. Ma arvasin, et see oli mingit sorti juur või ürt või mis iganes. Kuid hiljem tuli selle maitse mulle meelde. Sellel oli vase maitse ja sarnane hais, nagu tollel, millega ma võitlesin 1959-dal.
Ja siis, kui lööve kadus — mil ma ikka veel veritsesin ja olin määritud pealaest jalatallani kookosõliga, pühendunute poolt, iga päev — siis hakkasid veidrad muutused toimuma meiega, söör, mille kohta ma palun kõigilt tarkadelt inimestel, kes võiks seda teie maal lugeda, üritada seletada seda mulle. Me läksime hulluks, täielikult hulluks.
Me hakkasime naerma, nagu tõelised napakad. See oli ha-ha-ha-ha-ha-ha, päevpäeva järel — vähimagi asja üle naersime oma pead otsast, tundide viisi, kuni olime peaaegu täiesti läbi.
Ja siis läks naer ära, ning nüüd toimusid imelikud asjad, asjad, mille kohta mu sõbrad ütlesid, et see on tasu, mida tahavad need, kes söövad Mantindane liha.
See oleks, nagu manustaks imelikku ainet, ravimit, ravimit, mis ei sarnane ühegi teisega Maa peal. Äkki olid meie tunded kõrgendatud.
Kui sa jõid vett, siis see oli, nagu jooks mingit sorti veini. Vesi muutus väga maitsvaks, justkui omavalmistatud jook. Toit maitses taevalikult. Iga tunnetus oli kõrgendatud, ja see on kirjeldamatu — see oli, nagu ma oleksin kogu universumi süda. Ma ei oska seda kirjeldada teisiti.
Ja see imeline tundevõimsuse tunne kestis üle kahe kuu. Kui ma kuulasin muusikat, oli see nagu oleks muusika olnud muusika taga. Kui ma maalisin pilte, mida ma teen enda elatamiseks … kui ma hoidsin mingit värvi pintslil, siis tundus, justkui oleks selles värvis olnud teisi värve. See oli kirjeldamatu asi. Ka praegu ei suuda ma kirjeldada seda.
Hallid on töölised, Zetad on ülevaatajad ja suured 2meetrised reptiilid on härrasrass, kes neid juhib.
Eesmärk maal ennast sisse süüa kohalikku orgaanilise elu toidupüramiidi ja muutuda inimese konkurendiks, täna on nad kiskjad, kelle söögisedelis pole inimene just viimasel kohal.
Vabandust, link ikka ka:
http://www.hot.ee/valgelind/index/aafrika.htm
[Muudetud: 6-8-2009 VironShaman]
Abi
