Pommivarjendid Helsingis

Kui Venemaa sauna korraldab. Olgu. Nii istun, mõtlen. Eestis on ca 1,5 miljonit inimest, venemaal ..... miljonit.
Tulevad kalale, mis nad tahavad ?! Vaevalt meie mustikaid ja porgandeid. Kuna I ja II Ms ei andnud piisavat garantiid ( plats puhtaks), siis seekord kõik ja korraga.
Või on teil teine arvamus, et niisama pulli pärast pommitavad. Et kui, siis ikka nii, et plats puhas. No ja kui plats on puhas ja kui mina ka mingil põhjusel peaksin kuskilt varjendist välja pääsema, et mis siis edasi...
Ei ole põhjust arvata,et seekord paremini läheb, kui 1939-ndal. Mul on samuti raske neid ridu kirjutada, kuid nii see oli ja nii see kordub:
Nõukogude väed marssisid Eestisse sisse vaikselt. 1939. aasta oktoobri lõpuks oli siin 20 000 meest. Räägitakse küll, et punaväelastele riigipiiri väravaid avades mõni Eesti sõdur nuttis, ent mingit vastuhakku ei toimunud. Juba pool aastat hiljem nimetas Konstantin Päts ametisse uue Nõukogude-meelse valitsuse eesotsas Johannes Vares-Barbarusega. Päts rõhutas, et tal on vene hing, vene kasvatus ja vene haridus. See oli Eesti riigimehe täielik kapitulatsioon Nõukogude Liidu ees....
Päts teatas, et mitte keegi ja mitte kunagi ei aita Eestit Nõukogude Liidu rünnaku korral, seepärast tuleb mõelda liitumisele Nõukogude Liiduga. Veel kolm päeva enne Molotovi-Ribbentropi lepingu sõlmimist oli president Konstantin Päts ühes avalikus kõnes teatanud:
«See poleks enam eesti mees ega eesti naine, kes siis kahtlema lööks, kui on vaja oma kalli kodumaa eest võitlusse astuda…»
Nüüd, kui agressor ulatas käe, võeti see sõna lausumata vastu. Pärast nn. vastastikuse abistamise pakti sõlmimist peetud kõnes teatas president, et N. Liidu nõudmistes polnud midagi ebaharilikku, sest Eesti riigi ajalugu, geograafiline ja poliitiline olukord oli näidanud vajadust jõuda kokkuleppele N. Liiduga. Peaaegu kohe pärast 12. märtsi riigipööret, 8. aprilli ettekirjutisega määrati kindlaks, et poliitilise politsei komissaride ettekanded rahva meelsusest pidid Tallinnas olema iga esmaspäeva hommikul kell 8. Neis tuli ära näidata valitsuse sammude mõju rahva meeleolule, põletavamad päevaprobleemid, elanikkonna erinevate gruppide arvamused aktuaalsetest poliitilistest sündmustest jne. Teenistus pealekaebamise töö eest oli korralik. Vanemassistendi palk koos lisatasudega oli üle 200 krooni, s.o. vähemalt kolm keskmist töölise palka. 1937. aasta mais kirjutas poliitilise politsei komissari assistent Neggo oma ettekandes komissarile: Kõneldakse, et rahval ei ole enam huvi omariikluse vastu, ja tseremooniad ja vaimustuse puhangud on organiseeritud ja ametlikku laadi.
Nuriseti, et Pätsi Oru lossis viibimise ajal ei võimaldata inimestel käia lossipargis või mererannas ja kõik Toila suvitajad peavad minema kaugele kitsale maaribale, kuhu Pätsi korraldusel oli püstitatud supelhoone. Rahvas kutsus seda trööstiküüniks.
1939. aastal Kunstihoones toimunud näitusel oli väljas presidendi kaks portreed, millest ühe kohta öeldi «Mussolini ja Pähklipureja ristsugutis» ja teise kohta «roosa näoga irvitav laip». Eestlased on küll alati olnud igasuguse võimu suhtes reserveeritud, kuid ühe kindla järelduse võib poliitilise politsei ettekannete põhjal siiski teha: meie praegune arusaam 1930. aastate teise poole Eestist ja selle juhtidest erineb tugevasti omaaegsetest hinnangutest. Veel kolm päeva enne Molotovi-Ribbentropi lepingu sõlmimist oli president Konstantin Päts ühes avalikus kõnes teatanud:
«See poleks enam eesti mees ega eesti naine, kes siis kahtlema lööks, kui on vaja oma kalli kodumaa eest võitlusse astuda…»
Nüüd, kui agressor ulatas käe, võeti see sõna lausumata vastu.
Pärast nn. vastastikuse abistamise pakti sõlmimist peetud kõnes teatas president, et N. Liidu nõudmistes polnud midagi ebaharilikku, sest Eesti riigi ajalugu, geograafiline ja poliitiline olukord oli näidanud vajadust jõuda kokkuleppele N. Liiduga. Enamik leidis , et riigipea tegutseb mitte riigi, vaid isiklikes huvides ja kindlustab arvukate sugulaste ning tuttavate määramisega mõjukatele kohtadele vaid oma seljatagust. Nuriseti, et Pätsi Oru lossis viibimise ajal ei võimaldata inimestel käia lossipargis või mererannas ja kõik Toila suvitajad peavad minema kaugele kitsale maaribale, kuhu Pätsi korraldusel oli püstitatud supelhoone. Rahvas kutsus seda trööstiküüniks. 1939. aastal Kunstihoones toimunud näitusel oli väljas presidendi kaks portreed, millest ühe kohta öeldi «Mussolini ja Pähklipureja ristsugutis» ja teise kohta «roosa näoga irvitav laip»

Nohh ja suure tõenäosusega toimub see ka täna.
Muuseeas, mul endal ja perel on ka ühetsapilet võetud , ainult veel ei ütle kuhu, see mu eelis ongi, et saan sihtkoha ja reisi alguse ise kirjutada
Ja et ei tekiks kahtlust, et olen selle jutu välja mõelnus, olen mitmeid kordi kohtunus 30-ndate EV pol. politsei juhtiva ametniku, olgu muld Talle kerge, kod. x.x.-ga




.





[Muudetud: 12-14-2009 iitt]