Sakslased siiski jõudsid Moskvasse, novembris 1941

3.

Täitmisest on ette kantud
Kahjuks pole säilinud kanali tehnilised arhiivid, mis hävitati mõistatuslikel asjaoludel Uljanovskis evakuatsiooni käigus. Teada on vaid, et kanali Suurvolga (Большеволжского ülemvolga?) ja Jahromi lõikude ülemad Vassili Nekrassov ja Dmitri Agafonov on vastavatesse instantsidesse teinud ettekande ülesande täitmisest. Kui mõni asi jäi tegemata, võidi sellest ka vaikida, sest Ülemjuhataja käsu mittetäitmise tulemus oli üheselt ette ennustatav. Aga ühte võib öelda kindlalt: vee mahalaskmine võimaldas alandada veetaset ja murda jää kõigil kuuel Moskva-lähedases veehoidlas (nagu ka Ivankovskis). Uputuse tagajärjed olid kohutavad sõltumata veetõusu punktist kanalialuses torus.
Nagu mälestusväärsel Leena üleujutusel, kus vee alla jäi Lenski linn, ainult et seekord toimus kõik 40-kraadises pakases.
"Inimeste hukkumiseks piisab isegi sellest kui maja ainult natuke vees on", räägib reanimatsiooni-professor (профессор-реаниматолог professor-reanimatoloog ?) Farit Galejev. "Kui inimene seisab 40-kraadises pakases pool tundi põlvini külmas vees, on ta juba laip".
Kui räägin sel teemal elukutseliste sõjaväelastega, räägivad nood enamasti, et pole mõtet tsiviilelanikkona hukkumise teemat üle üle tähtsustada (педалировать), rahulike elanike hukkumine on möödapääsmatu. 27-st miljonist sõjaohvrist polnud ligi kaks kolmandikku armeega seotud (за пределами штатной численности РККА). Tormijooks suvalisele külale tähendab suurtükituld, milles esmajärjekorras hukkuvad selle küla elanikud.

Surm ilma lüüsidetagi
Kui üritasin välja selgitada üleujutusala suurust ja orienteeruvat ohvrite arvu, küsitledes Sestri jõe Karmanovi küla elanikke, juhtisid nood mu tähelepanu hoopis teistele ohvritele.
"Näete seda küngast? See on kuhi skelette! näidatakse mulle künkakest Sestri jõe kaldal. "Seal lebavad kanali-armeelased".
"Punaarmeelased?"
"Ei, kanali-armeelased!"
Moskva kaitsel langenute hulgale võib lisada ka vahetult enne Suurt Isamaasõda tehtud kanali ehitamise ohvrid.
Seda enam, et selle käigus hukkunuid on suurusjärgu jagu rohkem kui uputuses 1941. aasta sügisel.
Ajaloolased hindavad hukkunud kanali-armeelaste hulgaks vähemalt 700 000, paljude arust on see hulk isegi poolteist miljonit.
"Üldistele töödele" suunatud vangide elu kestis harva rohkem kui kuus kuud. Iga laager, iga "komandeerimine" (nagu ka Karmanovis Sestri kaldal) tähendas hukkunud vangide haudu hiigelkraavides.
Ellu suutsid jääda ainult "kitsed" (mis on «козлы» maakeelne vaste?), kes tegid koostööd administratsiooniga ja pugesid administratiivtöö ametitesse, koputajad ja sitapead («придурки» - ka napakad, veidrustega, turakad). Viimasteks nimetati neid, kes sokutasid end tööle näiteks leivalõikajateks, kööki või kinomehhaanikuks. Või orkestrisse muusikuks. Anton Vasiljevi uues dokumentaalfilmis «Из воды и водою, или частная тюрьма для воды» (Veest ja .. ehk.. ?) on vapustavad kaadrid: surevad vangid jooksevad kärudega, aga ehitatava lüüsi rinnatisel (vallil) mängib puhkpilliorkester, et suremine käiks lõbusamalt. Säilinud külade nimed vastasid hukkumiste tempole - Tempo, Võistlus, Kanaliehitus, Põhja-Töine..
Moskvas leitakse massihaudu seal, kus vange hukkus kõige rohkem - Moskva-Volga kanali lüüside ümbruses. Vähesed teavad massihaudadest 9. lüüsi juures Nižni-Mnevnikis (praeguse restorani Jermak taga), lüüside 7 ja 8 vahel asuvas pargis Pokrovskoje-Glebovo, Himki jõe kaldal...
Perervi 10. lüüsi ehituseks oli 2 eraldi laagrit, üks vaimulikele, teine spioonidele ehk põhiliselt Kominterni kaastöölistele. Spioonide laager asus praeguse Gurjanovi tänava kohal (1999. aastal õhkulastud maja lähedal). Teine, vaimulike laager, asus Moskva jõge pidi allavoolu teisel kaldal praeguse Kolomenskoje pargi idasissepääsu juures. Vangid maeti 10. lüüsi ülemiste väravate juurde praegusele Kolomenskoje kaldapealsele (Коломенской набережной). Surnuid oli nii palju, et kõik ümberkaudsed kraavid olid laipadega täidetud. Jõerahvas (Речники) jutustab, et pärast igat kevadist vee mahalaset on Kolomenskoje pargi nõlvadel näha välja uhutud skelette.
6. lüüsi juures asuva Moskva lähedase Katselenduri küla elanikud jutustavad, kuidas uusvenelased, haua-kurgaaniga endiste kolhoosimaade uued omanikud, matsid öösiti salaja laipu, mis kotedžite vundamendiaukude kaevamiste käigus välja tulid.
Kaks aastat pärast kanali ehitamise algust anti Dmitlag-i kohta välja käsk nr. 359, dateeritud 03.07.1934 (Dmitlag-iga sarnaselt nimetati ka teisi GULAG-i, mille võimkonda Volgostroi kuulus, allüksusi. Volgostroi nimetati hiljem ümber Kanalstroi-ks). Sisaldas see käsk aga järgmist: "Ehitusrajoonide ja -lõikude ülemad ei pööra piisavalt tähelepanu matmiseks vajaliku maaeralduse probleemile. Kalmistute jaoks hõivatakse maad omavoliliselt, arvestamata kanali kaitsetsooni ja veeallikate paiknemist. Haudu pole kaevatud, kalmistu on taraga ümbritsemata, matmine toimub hooletult, eriti talvisel ajal".
Dokumendis räägiti üksikasjalikult matmistest Nikolski ja Štšukinski lõikudes ehituse lõunarajoonis. Jutt käis lüüsidest 7 ja 8. Nikolski lõik on praeguse Nikolski tupiku rajoon (tamm 7. lüüsi juures üle Himki jõe), aga Štšukinsk 8. lüüsi lõik (endine Štšukino küla, kus praegu asub elamukompleks "Alõje parusa" (Helepunased purjed).
Käsk nr. 359 tegi ettekirjutuse: "Kuu aja jooksul vormistada matmised ja seda vastavalt võimalustele tsiviilkalmistutel. Aga uusi avada ainult äärmise vajaduse korral, eelnevalt kokku leppides laagrite sanitaarosakondade ülemate ja sanitaarse järelevalve tsiviilorganitega".
Surevaid vange oli aga nii palju, et mingitest "tsiviilkalmistutest" ei saanud juttugi olla. Siis võeti kasutusele teine praktika (hiljem tadžikkide poolt moodsatel eliitehitustel korratuna - millest rääkis eespool mainitud film «Из воды и водою, или частная тюрьма для воды»): hukkunud ja surevad vangid müüriti lüüside betoonpõhjadesse. Loomulikult jäid sinna ka ehitustellingutelt allakukkunud. Surid aegamööda vedelasse betooni vajudes (selline juhtum 3. lüüsi juures Jahromis on kirjanduses üles tähendatud).
Sellest, et need pole väljamõeldised, räägivad ehitajate tunnistused. Hiljuti rajasid nad kanali alla kaks uut Volokolamski tunnelit lüüside 7 ja 8 vahel ning uue liiklussõlme Volokolamski maantee ja Svoboda (Vabadus) tänava ristumiskohta.
Estakaadi aluse ehitamisel sattusid nad hiiglaslikele skelettidega täidetud kraavidele ja kanali põhja müüritud laipadele (kanali alla uute tunnelite ehitamisel). Kui, teades kõigest sellest, sõidad mööda iga käänaku järel allapoole laskuvat tunnelit, siis tundub, et tee viib põrgusse.

Uputus, mida polnud.
Õigluse pärast tuleb öelda, et Moskva lähedaste asustatud punktide uputamine polnud ainus Teise Maailmasõja ajaloos. Teine juhtum on esindatud Juri Ozerovi kino-epopöas "Vabastamine". Sõltumata suhtumisest sellesse propagandistlikku üllitisse, on siiski üks filmi lõpustseenidest lausa vapustav. Just see, kus agoonias füüreri käsul avati Spree jõe lüüside siibrid, et vene luurerühmad ei pääseks Riigikantselei keldritesse.
Vesi tulvas läbi avatud siibrite metroo ja elektrirongide tunnelitesse, uputades oma teel kõik jaamad, mida Berliini elanikud kasutasid pommivarjenditena. Filmis näeme Reichstag-i vahetus läheduses asuvat linna elektrirongi (S.Bahn) jaama Unter-den-Linden. Tunnelitesse valguva vee hulk kasvab kiiresti ja äsjased vaenlased - vene ja saksa sõdurid päästavad koos haavatuid. Moodustades keti, juhivad nad uppuvast jaamast välja naisi ja lapsi (just selles episoodis hukkub vees üks Nikolai Oljalini poolt mängitud filmi peakangelastest).
Aga Moskvat oleks ees oodanud veelgi rängem saatus, kui ühelt Moskva-Rjazan kaubajaama varuteedest oleks liikvele läinud erirong Kuibõševi (Samaara) ühe reisija ning tema teenijatega. Vaenlase tulekul oleks õhku lastud Himki tamm, mis eraldab Himkinski veehoidla akvatooriumi temast läbi Pokrovskoje-Glebovo väljavoolava Himki jõe. Veehoidla kõrgus on 162m, Moskva jõe kõrgus linna keskel 120m. 40m kõrguselt langev kuue veehoidla vesi oleks oma teelt pühkinud kõik Moskvast kuni Ikšini, hävitades hooned ja ehitised koos neis asunud inimestega kümnete kilomeetrite pikkuses ulatuses.
"Istume teiega künka kõige kõrgemas tipus asuva hoone 3. korrusel" jutustab endine Moskva nimelise Kanali juhtimisvalitsuse ülem Ivan Rodionov. "Arvutused näitavad, et tulvavesi oleks siin ulatunud 3. korruseni, aga paljude Moskva kesklinna kõrgmajade ülemised korrused on madalamal".
"Aga Kreml?"
Rodionov laiutab käsi.
Pärast sõda hakati linna uputamise ideed inkrimineerima Hitlerile. Moskva dramaturgilt ja režissöörilt Andrei Višnevskilt ilmus isegi näidend «Moskauersee» elust pärastsõjaaegses Moskvas (ehk järvel pärast Hitleri võitu).
Stalini ärasõidu korral oleksid NKVD väed pealinna kindlasti uputanud. Sellisteks protseduurideks valmistuti väga hoolikalt.
"Kui 80-ndatel aastatel monteeriti lahti vana sild Dmitrovski maanteel, leiti tema alusest kümneid tonne lõhkeainet, mis oli muldkehas olnud sõjast saadik", räägib Valentin Barkovski.
Kui palju lõhkeainet on Himkinski tammis, pole teada. Pokrovsko-Glebovo pargis tamm on siiani mässitud okastraat-tõketesse ja automaaturite poolt valvatud.

Toimetus tänab abi eest materjali ettevalmistamisel Moskva nimelise Kanali "ФГУП" (?)