Sakslased siiski jõudsid Moskvasse, novembris 1941

2.
Välja näeb see umbes nii: uputada koos elanikkonnaga.

"Seltsimees Stalin, von Bock tungib peale kogu rindel. Võttis ära Kalinini ja Klini. Tankid on Rogatševos, jätsime maha Jahromi!" kannab ülemjuhatajale ette Läänerinde juhataja Georgi Žukov. "Siberi diviisid jõuavad Zagorskisse alles nädala pärast, kuid teist sama palju kulub veel nende rindele paigutamiseks. Läänerindele on vaja kiiresti täiendust."
"Rahune, seltsimees Žukov!" ütleb Kõrgeim ülemjuhataja leebelt "Siin on sulle täienduseks kaks võitlejat! Saage tuttavaks: seltsimees Fjodorov, seltsimees Fradkin. Olgu, seltsimees Žukov, üks võitleja veel - seltsimees Ždanov. Peaaegu nagu meie Leningradi väejuht, ainult et Vladimir Sergejevitš."
Žukov seisis mõistmatult, teadmata kuidas Kõrgeima naljale reageerida. Kuid Stalin ei naljatanud, ta kutsus enda juurde Ivankovski HEJ direktori Georgi Fjodorovi, Moskva-Volga kanali peaenergeetiku Boris Fradkini ja peainseneri Vladimir Ždanovi.
"Kui Ivankovski veehoidlast lasta vesi välja kiiresti, siis jää ei kanna enam tanke ega isegi jalaväge!" hakkas ette kandma Fjodorov, "Vesi läheb kiiresti, kõrguste vahe (surukõrgus ? 'Напор') 12m. Kalinini juures 124m, tammist allpool 112m."
"Kui lasta vesi välja Moskva-lähedastest veehoidlatest Iškinsk, Pestovski, Pjalovski, Pirogovski, Kljazminski, lõhume sel moel jääkatte kogu veepeglil ja muudame vaenlasele täiesti läbipääsmatuks kogu vööndis Dmitrovist kuni Moskva põhjapiirini" toetas kolleegi Ždanov.
"Kuhu kavatsete lasta vee? Moskvasse?" katkestas Kõrgeim teda pahaendeliselt silma kissitades.
"Meil on Jahromis ülevoolukanal. Volguša jõel, see on Jahromi lisajõgi" selgitas Ždanov kaardi juurde astudes. "Kui avada siin siibrid, läheb vesi Jahromi lammi. Kõrguste vahe (surukõrgus ? Напор) on veelgi suurem kui Volgal. Veehoidla tase on 162m, aga Jahromi orus 117m. Siin, tõsi küll, on veel kaks tammi: Jahromi veesõlmes ja Iškinski oma..."
"Tammide ülesanne on tõsta Volga veetaset. Kahjuks on ühendus alumise bjefiga ainult veetõstepumpade kaudu" sekkub jutusse Boris Fradkin. "Kuid kui me avame siibrid, hakkavad pumbad tööle generaatorirežiimis ja lasevad vee läbi vastupidises suunas. Vesi läheb veehoidlast alla ja tagastab energiasüsteemi selle energia, mis kulus tema ülespumpamiseks. Vee vool tugevneb, kui avada kõigil neljal lüüsil mõlemad pooled.

"Nii et vesi läheb siis Jahromisse? Tähendab, et jõgi paisub ja muutub von Bocki tankidele barjääriks?" läheb Stalin omale vuntsi naeratades kaardi juurde. "Aga siin Ivankovski tammi juures lõikub kanalisse veel üks jõgi - Sestra, jah? Kas me saaksime Ivankovski hoidla vee sinna suunata? Et sakslased Rogatševist kaugemale ei pääseks."
"Sestra jõgi voolab kanali all mööda torusid ja langeb Volgasse Ivankovski tammist allpool" liituvad vestlusse taas Fradkin ja Ždanov. "Kanali põhjas on avad, mis on mõeldud remondiaegseks drenaažiks tõkkeväravate vahel. Kui sulgeda toru ja avada need põhja-avad, hakkab vesi tõusma ja Rogatšovini jõudes uputab kogu ala Ivankovski veehoidlast kuni Jahromini. Kuid sulgurid on ainult toru lääneosas."
"Kui palju aega on vaja, et paigaldada uued sulgurid?" uurib Stalin.
"Kui pingutame kõigest jõust ja saame lisaks abi ka rinde insenervalitsusest, siis nädalaga, arvan, saame hakkama" pakub Ždanov.
"Kahe päeva pärast peab kõik olema valmis!" teatab Stalin. "Hoiatan, kogu operatsioon peab toimuma rangelt salaja. Sellest tohivad teada ainult need, keda see puudutatab otseselt. Otsesed teostajad ei tohi teada operatsiooni eesmärki."
"Kuid, seltsimees Stalin" katkestab Kõrgeimat ülemjuhatajat Läänerinde juhataja. "Me peame ju sellest tsoonist veel inimesed evakueerima!"
"Et informatsioon lekiks sakslastele? Ja et nad saadaksid Su juurde oma luureroodu? See on sõda, seltsimees Žukov! Me heitleme iga hinna eest võidu nimel! Andsin juba käsu Isteri tammi õhkimiseks, pole kahju isegi oma suvilast Zubatovos, kuigi ka see võib vee alla jääda.

Päästmine ja päästja
Operatsioon toimus tõepoolest kõige suurema saladuskatte all. Vaat mida räägib Dmitrovi 1. Mai vabriku küla põliselanik Aleksei Kornilov:
"Meie küla on ehitatud turbaettevõtte tööliste jaoks - armetud kilpmajad, millede elanikud peitsid end sakslaste pealetungi ajal ainsas tellistest ehitises, milleks oli kartulihoidla." Aleksei Kornilov räägib edasi lapsepõlves vanaema Pelageja Ivanovnalt kuuldut: "paotanud kartulihoidla ust, jäi kõhn, sinisilmne saksa mundris poisike, taskulamp peos, hämminguga silmitsema imekombel terveks jäänud "kõrgendiku" keldris olevaid naisi ja lapsi, kes olid sinna varjunud kuni käesoleva hetkeni kestnud saksa suurtükiväe halastamatu turmtule eest.
"Hohe! Hohe! Feuer!" vehkis ta kätega kartulihoidla kõrge toru poole ja veelgi ägedamalt žestikuleerides selgitas poisike hirmunud naistele nonde ohtlikku olukorda. Et tulistatakse just selliste kõrgete rajatiste pihta. Ja seejärel jätkas:"Water! Water! Kaput!".
Kartulihoidlast välja piiluvad naised ei uskunud oma silmi - keset neljakümnekraadise pakasega talve oli Jahromi lammis turbatööstuse kanalites suurvesi. Lõhutud jäätükke kandvad möllavad vood olid ümberringi kõik üle ujutanud.
"Kõikides kanalitest tõusis vesi üha kõrgemale", meenutas Aleksei Kornilovi vanaema. "Veel hetk ja jäätunud vesi jõudnuks kartulihoidla keldrisse". Naised pugesid välja kartulihoidla keldrist, kandes kätel lapsi ja kaasavõetud lihtsaid asju ning ronisid Dmitrovisse viiva tee muldtammile. Tagasipöördumisest kodudesse, mida vesi järjekindlalt üle ujutas, polnud juttugi. Sel ajal algas kanali poolt tulistamine ja üks naistest meisterdas kiiruga tükikesest kaasavõetud voodilinadest valge lipu, et mitte omade tule läbi hukka saada. Sakslased kiirustasid oma kindlustuste joonele paisuva Jahroma vastaskaldal.
"Minna oli raske, vanaema läks kahe lapsega, kolmas, veel pisike (minu ema) kätel" jätkab oma jutustust Aleksei Kornilov. "Vanaema peatus ja otsustas maha jätta oma asjad. Korraga meenusid talle meid päästnud poisikese suvesaapad ja jooksnud talle järele, andis paari vilte."
"Danke, Mutter!" hõikas tule alt äraminev valgelakaline sõdur.
Paljude Jahroma ja Sesteri oru külade ja asulate elanikud taolisi mälestusi meenutada ei saa, pole kedagi meenutamas. Paljud külad ujutati täielikult üle, eriti need, mis asusid Jahromi lammil kohalike turbaväljade arvukate pisikeste kanalite vahel. Tõsi, mõnedel siiski vedas, Lugovo küla elanike päästjaiks said vana Nikolo-Pešnoški kloostri müürid ja tornid (seal on praegu Moskva Linna Psühhoneuroloogiline Internaat nr. 3).
Otse kaldal, Jahromi Sestrasse langemise kohas asuva küla nimi Ust-Pristan viitab nende külade laevanduslikule minevikule (Усть-Пристань - Sadama suue vmt).
Meenutab Galina Sidneva: "Varem tegelesid nii meie kui ümberkaudsete metsakülade asukad laevanduse alal" alustab Galina Mihhailovna kiirustamata, "töötati veskites, vanadel kuni Senežski järveni ulatuvatel puidust lüüsidel, töötati ka kuni Moskva jõe basseini Volgaga ühendava Jekaterininskini ulatuval kanalil.
Kui jõgi uue kanali alla torusse suleti, oli torupidi isegi paadiga raske liikuda, nii et sõja alguseks olid juba paljud ilma paadita."
(( Sellest ei saanudki aru: 'Когда река оказалась запертой трубой под новым каналом, по трубе даже на лодках стало трудно проезжать.' :( ))
Galina Mihhailovna ise pääses tollasest stalinlikust operatsioonist tänu sellele, et oli sel ajal teises külas, mis jäi üleujutuse alast välja. Tema tädipoeg (двоюродный брат - nõbu?) Vassili Sidnev elas samuti sõja üle, teenis Lianozovis seniitväelaste rühmas.
"Hirmsast üleujutusest on mulle rääkinud paljud", meenutab Vassili Ivanovitš, "kuid hoiatati, et see on sõjasaladus."
"Millega te Lianozovis tegelesite?" küsisin ma.
"Langevarjureid püüdsime, väga palju oli diversante, kes siia jalgsi tulid."
"Mismoodi jalgsi? Läbi rindejoone?"
"Jah noh, ei olnud siin mingit rindejoont. Sakslane oli oma suurekaliibrilistega Krasnaja Gorkal, aga meie teisel kaldal - ühe kuulipilduja-meeskonnaga.
Kuidas see ka polnud, paljude külade ja asulate rahulike elanike elu hinnaga suutis Stalin nii mõndagi. Ta suutis, omamata mingeid reserve, vähendada Läänerindel võitlustsooni praktiliselt vaid kahe väheldase punktini - Krjukovo küla juures ja Peremilovski kõrgendikel, kus üle kanali läbi murda üritavaid sakslasi hoidis tagasi juhuslikult sinna sattunud NKVD vägede Üksik Soomusrong nr. 73. Soomusrong oli teel Zagorskist Krasnaja Gorkasse, kus juba seati üles Moskvale suunatud kaugelaskesuurtükke, kuid jäi pärast üle kanali viiva silla õhkimist toppama Jahromi jaama. Kuni veel polnud formeeritud Kuznetsovi 1. Löögiarmeed, pidasid Peremilovski kõrgendikel (Jahromi ja Dmitrijevi vahel) sakslasi kinni Andrei Vlassovi 20. armee võitlejad. Monument Peremilovski kõrgendikel on Venemaal ainus, kust on välja raiutud selle kindrali nimi, kes pärast Volhovi 2. Löögiarmee ümberpiiramist pööras relvad Stalini vastu.
Uurija Mihhail Arhipovi andmetel tõusis Jahromi veetase pärast Ivankovski hoidla vee mahalaset 4m, aga Sestra veetase tõusis tervelt 6m. Seetõttu ujutati üle rohkem kui kolmkümmend küla ja palju väiksemaid turbatööstusettevõtete asustatud punkte, millede majad olid ehitatud otse veepiirile. Kui arvestada, et talutarede kõrgus koos katusega ei ületanud 4 meetrit ja et ümberringi oli kõik üle ujutatud jäätükiseguse (jääsulp?) veega, on kerge endale ette kujutada ohvrite arvu. Vähem polnud neid ka pärast Istrinski veehoidla Kuibõševi nimelise tammi õhkimist, võimalik, et ohvrite arv oli isegi suurem.
Muide, teine uurija, Valentin Barkovski arvab, et Sestra jõe üleujutustsoon võis olla palju väiksem. Liiga vähe oli aega kanalialuse toru siibrite kinnikeevitamiseks Idaportaalis. Võimalik, et kiiruga keevitatud kilbid ei pidanud vastu Volga vete survele ja vood, mis paisati kanalist läbi siibrite, jõudsid otse Volgasse. Sellepärast jäigi ka palju kaldalolevaid külamaju terveks.

See nimede rägastik väänas ajud päris korralikult ära, ainuüksi Krasnaja Gorkasid on neil seal terve posu. Aga ainult üks oli ligikaudu 26km Kremlist ja justkui õige, ülejäänud olid ametlikes andmetes esitatust (40km) palju kaugemal (google järgi). Jõgede jmt nimed on vist paras puder :(

[Muudetud: 9-10-2009 nokitseja]