Deefa baas Muugal täitsa elus.

DEEFA (9)


Allveelaeva kõrval ujub suure mootorpaadi sarnane sõiduk, pealt kinnine, kuid külgedel on neli ust nagu autolgi. Teine samasugune on veest välja tõstetud ning seisab tellingute peal kaldal.

"Need on allveekaatrid. Suudavad liikuda ka vee peal. Kaatril on üks turboreaktiivmootor, kuid kaks sõudekruvi. Kaater on peilingaatorite poolt avastatav ja arendab maksimaalkiirust 250 kilomeetrit tunnis, olles väga hea manööverdamisvõimega. Lisaks varustatud monoliitlasersüsteemiga vaenulikult objektilt väljalastud torpeedode püüdmiseks. Kuidas siit väljasõit merre toimub, ei vaja vist kommentaare - lüüsikambri kaudu."

Mootorpaat sõidab jälle tagasi. "Laevade kohta niipalju, et neid toidab vooluenergia, mitte kütus. Allveelaev on valmistatud 1300 aastat tagasi, kaatrid 150. Meil on ka üks moodne kiirlaev ja moodne kaater, kuid need viibivad praegu Atlandi ookeanis," lisab Kapten selgituseks juurde.

Kanal lõpeb ja mehed jõuavad samasse kohta tagasi, kust reis alguse sai. Järgnevalt avaneb seinaga uks paremal ning nad sisenevad pikka koridori, milles seisab Ameerika päritolu luksuslimusiin "Buick Regale". Kapten asub rooli, mehed seavad end istmetele ning sõit läheb lahti. Mööda valgustatud koridori sõidetakse umbes kuus minutit, seejärel peatub auto ümmarguses ruumis, mille keskel on kõrgemal asetsev murulapp, kus kasvab üksik tammepuu. Ei, lehed ja tüvi oleks küll nagu tammel, kuid viljad on pruunid nagu kastanimunad, jäigad ja teravad okkad küljes. Kapten vajutab nähtamatule nupule seinal, uks avaneb ja mehed astuvad kitsasse ümmargusse ruumi, kuhu heal juhul mahuks vaid kümme meest. Ruumi ühe seina küljes on paneel tohutu hulga telefoni- ja muude nupukestega. Kapten vajutab ühele neist ja ruumi läbib järsk nõksatus.

"Lift," kostab Kapten, nähes telemeeste jahmunud nägusid.

Liftile iseloomulikku pidurdust pole tunda, uksed avanevad ja mehed satuvad avarasse ruumi, mis on täis suuremaid ja väiksemaid arvuteid. Ruumis on veel baariosa võrratute jookide ja puuviljadega. Kapten ligineb sellele, võtab kolm klaasi, kuid pillab neist kas kogemata või meelega ühe maha. Klaas hüpleb paar korda kivisel põrandal ja veereb siis baarileti alla. Kapten võtab sõna lausumata uue, asetab letile ja küsib:
"Mida härrased joovad?"
„Mulle palun banaanimahla!" kostab Lülenkraft kähku.
„Mulle võiks midagi head. Borka on meil ju täiskarsklane, ei võta mitte tilkagi."

Kapten valab endale klaasi džinnisarnast vedelikku, Lülenkraft saab banaanimahla ja Niitväli paksema sinise vedeliku.
„Deefa liköör," nendib Kapten ning istub laua taha ühe suure arvuti ette. Telemehed järgivad tema eeskuju. Kapten vajutab nupule arvuti kõrval asuval paneelil ning suur ekraan värvub roheliseks.

"Las soojeneb natuke" trummeldab Kapten sõrmedega vastu lauda, tõuseb siis, toob baarist kobara banaane ja paar ananassi ning istub tagasi.

"Pole vist ammu neid söönud, " pöördub ta külaliste poole.

Nupp, millele Kapten paneelil vajutas, on värvunud roheliseks. Kapten vajutab teisele nupule ning sein, mis oma salapäraselt avanevate ustega on telemeestele seni peavalu valmistanud, värvub sama roheliseks nagu arvutiekraangi.

"Niimoodi vaatame meie videot," hakkab Kapten naerma, kuid muutub kohe jälle tõsiseks.
"Sellel kohal on infoplokk. Kaugjuhtimise teel on ta ühenduses arvuti lasersaatja ning fotosilmaga, mille abil ma saan iga inimesega siit baasist kohe ühenduse, ükskõik kui kaugel ta ka ei viibiks. Me räägime silmast-silma, kuna mina näen teda ja samamoodi näeb tema ka mind. Mõni tuhat aastat tagasi rakendati Deefal tööle videotelefonid, et rääkijad võiksid teineteist näha. Maal on neid praegu veel vähevõitu."

Ja nagu. demonstratsiooniks ilmub nupulevajutusel ekraanile laua taga istuv mees, kes oli tulnud kosmoseautol ning keda Kapten Bernaks kutsus.

„Millega tegeled, Berna?" küsib telemeeste juht kergelt naeratades.
„Lõpetan kuldkahvlite valmistamist," ning ekraan tuhmub, jäädes endiselt roheliseks. Niitväli oli vahepeal juhtunu oma videolindile jäädvustanud.

"Nii," alustab Kapten. "Alustame meist endist. Esiteks käivitame suurel ekraanil filmi Deefast. Väikesel arvutiekraanil räägime põhiprobleemidest." Ja viimasele ilmubki mingi kujutis ringide ja ovaalidega.

,,Alustame Universumiga. Ma arvan, et te teate, mida kujutab endast päikesesüsteem. Sellest oli meil eelnevalt söögitoas ka juttu. Niisuguseid süsteeme, nagu teie oma, on Universumis kokku seitse. Universumi tsentris asub tohutu suur Jumalplaneet. Päikesesüsteemide planeetidelt Jumalplaneeti ei näe, sest Jumalplaneet on ümbritsetud sültja massiga, mis hõlmab tohutu suure osa Universumi tsentrist. Nagu te arvatavasti juba teate, lahkub peale surma elusolendi kehast hing, alles jääb elutu kest, mis maiste rituaalide kohaselt maetakse, põletatakse või jäetakse lihtsalt vedelema, kuidas kusagil. Kehast lahkunud hing suundub Jumalplaneedile. Piltlikult kujutades näeb situatsioon välja nii: Jumalplaneedil on mitu hingede rida. Surnud olendi hing asub järjekorra lõppu. Esimene aga suundub mingis süsteemis mingil planeedil mingis asukohas sündinud olendisse. Surnud olendi hing Jumalplaneedile jõudmisel deneutraliseeritakse, see tähendab, temast kustutatakse kõik, mida ta elas läbi eelnenud elus. Vahel kipub juhtuma ka nii, et hing deneutraliseeritakse osaliselt või jäetakse mingil põhjusel deneutraliseerimata. Sel juhtumil sündinud olend teab ja mäletab täpselt, kes ta eelnenud elus oli ja mida ta siis tegi. Seega ei lähe ühte olendisse kunagi korraga kahte või enamat hinge. Surnud kurjategija, retsidivisti, mõrvari või enesetapu sooritanu hing veedab oma järgmise elu loomses kehastuses, et lunastada see patt, mis lasus ta õlul eelmises elus."

"Üks küsimus!" pärib Lülenkraft. „Vahel juhtub, et olend sünnib surnuna. Kas hing jääb siis tulemata?"

"Hing tuleb alati. Surnult sündimist võib põhjustada tervislik seisund või viga sünnituse vastuvõtjate tegevuses. Läheme edasi. Seega asub Jumalplaneet Universumi keskmes. Kõik süsteemid asuvad võrdsel kaugusel Jumalplaneedist ja on võrdsetes tingimustes. Seega tekib järgmine situatsioon. Kui ükskõik millise süsteemi mingi planeedi mingi arengutasemega tsivilisatsioon suudab valmistada lennumasina, millega sõita Jumalplaneedile, saavad selle õhulaeva konstruktorid, ehitajad ning kõik, kes selle valmistamisele kaasa on aidanud, piltlikult öeldes preemiaks eluea pikkusega 300 000 valgusaastat. Jumalplaneedil käinutesse suhtutakse kui kõrgeima ajuga olenditesse, kelle kätes on Universumi saatus ning kes viivad seal elu edasi. Ja mitte kunagi ei ole ükski 300 000-line Universumis kuritegeliku või vaenuliku eesmärgiga. 300 000 valgusaastat on kolm Universumi nihet. Iga 100 000 aasta tagant liigub üks süsteem, meie keeles galaktika, ühe koha võrra edasi. Teie arutelu järgi võrdub üks valgusaasta ligi poolteise Maa-aastaga, nii et 300 000 valgusaastat oleks Maal 450 000 eluaastat. Siit tuleneb, et selle baasi juhid on kõik 300 000 valgusaasta vanused deefalased.

Mis puutub veel Jumalplaneeti, siis sinna suunduval laeval olevad ülejäänud reisijad 300 000-listeks ei saa. Iga vastse 300 000-lise keha hakkab katma elukile, mis on peaaegu sama, mis kaitsekile meie Deefa tehnikal. Elukile laseb läbi õhku, allub masseerimisele, mudimisele jne., kuid elukiles inimest hävitada pole võimalk. Niipea, kui vastu kilet põrkub mingi ese - nuga, kuul, kaigas või muu -, tõmbub kokkupuutekoht kilel jäigaks ning vastu seda liikuv ese põrkub tagasi. Kolmas nüanss. Jumalplaneedile võivad olendid jõuda erinevates vanustes. Kuid küürus ja tudisevatest vanahärradest pole 300 000 valgusaasta jooksul Universumile kasu. Seepärast, kui olend on vanem kui 30 eluaastat, siis ta noorendatakse 30-ni. Kui ta on noorem 20-st eluaastast, siis toimub tal 20-ni kiirareng. 20 ja 30 aasta vahepealsed jäävad muutumatuks."


Järgneb