Kellele on kasulik praegune majandussurutis?

Väga huvitav on jälgida siinse alateema kulegemist. Alustasime majandussurutisest ja välja jõudsime teiste alateemade juurde.
Resümeerides siin kõike kommentaare, hakkas silma paljude liigne enesekindlus ja liiga subjektiivne lähenemine probleemidele. Mõni kommenteerjia õigustab riiki, mõni on kindel, et ta ei kaota kunagi oma töökohta ja kui kaotab siis leiab alati uue. Hambaid ei pea ravima, kui nende eest hoolt kanda jne. See on tore ja hea optimistlik lähenemine. Hea, kui inimestel veel optimismi on kõige selle destruktiivsuse juures, mis praegu globaalses maailmapildis toimub.
Kuid silma hakkas ka meeleheide. Ehk seda võiks nimetada ka teisiti -hea näo tegemine halva mängu juures. Inimene on kord selline vaimolend, et kaitserefleksid toimivad sublimaarteadvuse tasandil -inimene hakkab looma illusoorset pilti sellest, et miski pole nii halb, kui meile näidata püütakse. Sageli võetakse ründav positsioon, sageli tehakse nägu, et kõik on ok ning see ju ka inimesele omane, et ta ju ei taha endale tunnistada oma eksimusi jne. Sellises suhtumises on peidus aga totaalne meeleheide... Ma ei väida, et siin keegi eksinud on, kuid nähes päevast, päeva enese ümber tegelikku olukorda pole ma ammu enam nii optimistlik, kui paljud siinsed kommenteerijad. Ma olen rääkinud paljude inimestega, kes on erudeeritud, kõrgelt haritud ja on jäänud majandussurutise tõttu kõigest ilma. Paljus on süüdi siin ka inimese vanus. Ma ei vaidle vastu, et noor hakkaja inimene peaks olema murelik oma töökoha, elukoha jne pärast. Noori soositakse ikka rohkem, kui neid, kel aastaid üle 40-mne. Sellises vanuses hakkavad alles ilmnema esimesed tervisehäired. Ja pange ennast sellise inimese situatsiooni, kes neljakümneselt on kaotanud töö, kodu, pere. Paratamatult selline inimene võitleb enda eksistentsi eest. Kuid see on väga raske võitlus, sest ea tõttu suletakse ta ees üha rohkem ja rohkem uksi. Inimene langeb depressiooni. Kes hakkab jooma, kes muutub vägivaldseks. Allakäigu spiraal on aga väga libe. Enesele märkamatult on selline inimene korraga põhjas, kust tundub väljatulemine pea, et võimatu. Riik siin enam abikätt ei ulata. Teadupoolest saab töötu abiraha vaid kuue kuu jooksul. Tinglikult on selline inimene määratud hukkumisele. Kui palju on selliseid õnnetuid inimesi läinud manalateele? Statistika vaikib. Miks vaikib? Sest see ju kasulik. Teatud ringkondadele. Selline massimõrvar nagu Stalin armastas öelda, et pole inimest, pole probleemi... Praegusel ajal aga tundub, et riik on sellistest inimestest täielikult distantseerunud ja võib arvata et sotsialpoliitika toetab sind sinnamaani, kuni sa oled veel ustav ja lojaalne ja kasulik süsteemile. Kui aga oled juba kõigele käega löönud, mis on üsna tavaline -siis ei tee keegi enam sinust väljagi mitte. Sa oled vaid kurb statistika kuskil uudistes -kodutu, kodutud tegid lõket, asotsiaalid panid maja põlema jne jne jne... Üks vahe püüdsid kristlikud organisatsioonid endale kodutute pealt kasu lõigata, pakkudes neile riideid ja suppi -kuid see lahendus oli ju poolik ning variserlik. Keegi tegi, kuskil talu, kus kodutud mehed savad abi -tingimusel, et võtad kristliku ajupesu omaks- lased ennast zombeerida. Kurb. Ma võingi siin jääda kirjutama, kuid tuleme tagasi minu alagatatud teema juurde. Palun kirjutage mida teie arvate majandussurutisest, kes on selle taga, kellele on see kasulik? Teisi teemasi saame arutada ju mujal foorumi alalõikudes.