Alati on jutud sellest kuidas kuskil keegi korraldab ning kuskil on mingi paralleelmaailm ja tulnukad ning muidugi mõista replikaanid, rääkimata hallutsinatsioonsetest maailmadest meie ümber (Grahami viimase aja suur avastus(i)). Pidevalt toimub nende uurimine, mingis kartuses mis jagunevad enamasti kaheks:
1. Hirm
2. See on olemas aga seda pole tõestatud seega kahtlane = hirm, teised jälle kardavad, et äkki ongi tõde.
Kui võtta omaks, et kosmoses (makro, mikro) on tohutult rohkem asju millest me üldse aru saame, siis pole hirmust eriti kasu, sest hirm sööb meid muidu ära. Tuleb võtta asju lihtsalt teadmiseks ning olla selgelt enesekindlamad kui me oleme. Hea näide on "Silmarillionis", kus arutletakse inimeste üle ning inimeste kohta imestatatakse, et nad on soositud, sest nad on surelikud! Surelikkusel on oma väärtus, sest siis oled sunnitud tegutsema. Täpselt sama jama kohtab pidevalt Eestis, kus kogu aeg inimesed ootavad midagi ning arutavad ja arutavad otsides Ericsoni, või midagi materiaalset, samas paraku eksis meie armastatud Lennart mitmes asjas, sest oli edev - eesmärk pole olla edev vaid tegus - mida ta tegelikult oli - respekt!
Ma arvan, et Paraveeb on just hea koht ning seltskond, kes teadvustaks endale, et kõik need "para" asjade tähelepanekud peaks lähtuma taotlusest, et meie ümber on asju aga me mitte ainult ei pane neid tähele, hullem veel et kardame, vaid kasutame neid ära ning need on just need asjad, mis teevad meid tugevamaks ja osavamaks ning just meie oleme need, kes kontrollime seda kõike, mis toimub - oleme loomeinimesed, kunstnikud siin Maailmade rägastikus ning tasapisi, nagu juba muiste, hakatakse meid järjest rohkem tähele panema ning järgmise asjana ootamatult oleme otsustajate ning "vanemate" seas, olgugi et pole just nii vanad nagu arvatakse
.
Seega, tuleb taastada enesekindlus ja väärikus ning kõik ümbritsev koondub selle enesekindluse ja väärika ümber.
Küll ma nüüd ütlesin(H)
Abi
