Uurimisgruppide tehnika

Huvitavat indikaatorit ufode maandumiskohtade määramiseks kasutavad Moskva ufoloogid.
Kõigepealt väidavad nad, et kui kord on mingis kohas ufot märgatud siis külastavad ufod seda kohta ikka ja jälle.
Aga seade ise lihtne, klaaskolb koppvetikatega ja toitelahusega ning kui piirkonnas on anomaalia reastuvad vetikad niitidena selgelt jälgitava mustriga.
Koppvetikas
(Chlamydomonas)

Koppvetikad on üherakulised mageveeasukad. Neid võib sageli kohata väikestes järvesoppides, tiikides, aga ka päris pisikestes lompides. Koppvetikad on ühed Eesti tavalisemad vetikad, kusjuures neid võib sageli esineda massiliselt. Kui vetikad veekogudes ohtralt paljunema hakkavad, siis öeldakse, et vesi õitseb.

Koppvetikas on rohevetikaperekond, kuhu kuulub ligi 500 liiki. Liikide eristamisel on olulised üksiku vetikataime kuju, suurus ja mitmed teised mikroskoobi abil nähtavad tunnused. Ilma mikroskoobita ei ole võimalik koppvetikaliike määrata ja ka siis suudavad neid liigini määrata vähesed spetsialistid.

Koppvetika välimuses torkab esmalt silma tema roheline värvus, mis kinnitab kuuluvust taimeriiki. Roheline värvus on tingitud vahetult rakukesta all asetsevast kromatofoorist. Vetikauurijad ütlevad, et tema kromatofoor on kopakujuline. Sellest ka nimi koppvetikas. Rohelisel taustal tuleb hästi nähtavale ka punane silmtäpp. See on koppvetika valgustundlik ala, mis juhatab ta veekogu valgusküllasemasse piirkonda. Valgusrikkas kohas saab koppvetikas efektiivsemalt fotosünteesida. Selleks, et olla alati veekogus kõige sobivamas kasvukohas, peab koppvetikas liikuma. Nii ongi ta varustatud kahe viburiga, mis teda hõlpsasti edasi viivad.

[Muudetud: 2-8-2009 VironShaman]

[Muudetud: 2-8-2009 VironShaman]