Kuldse Lille Saladus

Kuldse Lille saladus

Edit: Võtsin maha algse tõlgitud teksti, sest see oli eksitav ja liiga otsekohene. Kuna soovin, et kõik, keda see teema huvitab saaksid võimalikult selget, täpset ja korralikku informatsiooni, siis alustan algusest ning liigun tasapisi edasi, parandades ja täiendades.


Sissejuhatus:

Kuldse Lille Saladus (tuntud ka, kui Absoluutse Ühtsuse Kuldse Lille Saladus või Jooga Kuldse Lille Saladus) on Hiina tekst, mis on oma olemuselt lihtsustatud versioon Tao Te Ching’ist. Tao Te Ching(Üks Tee ja selle jõud) on Taoismi alustala, iidne tekst, mis legendi järgi on kirja pandud Lao Tzu poolt, kes elas kuuendal sajandil E.M.A.

Antud tekst on lihtsustatud versioon sellepärast, et sellest on välja võetud keerulised alkeemilised metafoorid ning analoogiad, mida kasutati psühholoogiliste ja transformatsiooniliste protsesside kirjeldamiseks. Seega eemaldatud on keeruline terminoloogia ning kodeeritud mõtted on lihtsustatud.

Taoistliku filosoofia saab ehk kõige paremini kokku võtta Chuang Tzu tsitaadiga:
„Pidada fundamentaalsust kõige essentsiks, pidada asju lihtsaks, pidada akumilatsiooni puudulikuks ja elada vaikselt, üksinda, koos spirituaalsuse ning tarkusega – see on iidsete Taoistide tehnika.“


Lao Tzu sõnul tekitasid asjad „ebanaturaalseid“ tegevusi (wei), formeerides ihaldust (yu).
Asjade nimetuste õppimise protsess (ming) aitas ühel teha vahet heal ja kurjal, ilusal ja koledal, kõrgel ja madalal, ning „olemusel“ ja „mitte olemusel“(wu), luues seega ihalduse. Hüljata teadmine tähendas nimede,erinevuste,maitsete ning iha hülgamist. Seega tekkis spontaanne käitumine ehk wu-wei.
Üks Taoismi element on eksistentsiaalne skeptisism, midagi, mida võis näha juba Yang Chu (Neljas sajand E.M.A) filosoofias, kes kirjutas:
Miks on inimesel elu? Mis rahuldus selles on? On selle eesmärgiks ilu ja rikkus? On see helide ja värvide pärast? Aga ükskord tuleb aeg, mil ilu ja rikkus ei vasta enam südame soovidele ja kui hääle ja värvide ülaküllastus muutub silmadele väsimuseks ja peavaluks kõrvadele.

Inimesed aegadest ammu teadsid, et elu tuleb ilma ettehoiatamata ja samamoodi see ka kaob.Nad ei eitanud ühtegi oma naturaalsetest kalduvustest ja ei surunud alla mitte ühtegi oma kehalistest vajadustest.Nad ei tundnud kunagi võltsi kuulsust.Nad lonkisid läbi elu, kogudes selle vilju nii nagu impulsid neid suunasid. Kuna nad ei hoolinud kuulsusest pärast surma, olid nad seadusest üle. Nimed ja heakskiit, varem või hiljem, pikk elu või lühike – nad ei hoolinud sellest üldse.

Vaadeldes vapustavat naturaalset maailma, uskus Lao Tzu, et inimesed ja tema teod moodustasid hävitava jõu muidu täiesti perfektsele asjade korrastusele. Seega soovitas ta inimestel kalduda eemale narrilikest inimlikest soovidest, et naasta enda naturaalse allika/heaolu juurde.

Viis värvi pimestavad silma.
Viis tooni kurdistavad kõrva.
Viis maitset nüristavad keele.
Kihutamine ja jahtimine ajavad vaimu hulluks.
Ihaldusväärsed asjad ajavad ühe oma teelt kõrvale.

Seega tarka juhatab see, mida ta tunneb, mitte see, mida ta näeb.
Ta laseb lahti ühest ning valib teise.

Rahu saavutamise keskmes oli Tao, termin, mida tõlgiti, kui „tee“ või „teekond“. Tao oli Lao Tzu ja Taoistide müstiline termin – kujutu,seletamatu kõiksuse allikas.

Vaata, seda ei saa näha – see on kujust üle.
Kuula, seda ei saa kuulda – see on helist üle.
Võta kätte, seda ei saa hoida – see on haaramatu,mittemateriaalne
Need kolm on seletamatud, nad on üks.
Ülevalt vaadates pole see valgustatud.
Alt vaadates pole see pime.
Lõhkumatu niit ilma kirjelduseta.
See naaseb mittemillegisse.
Vormitu vorm.
Pilditu pilt.
Seda kutsutakse kirjeldamatuks ja kujundamatuks.
Seisa selle ees – sellel pole algust.
Järgi seda ning sellel pole lõppu.
Ole Taoga, liigu praeguses.

Tunda iidset algust on Tao essents.

Lao Tzu õpetas, et kõik pingutamine, kõik pürgimine ei ole vaid tulutu, vaid ka takistav. Üks peaks püüdlema, et teha mitte midagi (wu-wei). Aga mida see tähendab? See ei tähenda otseselt mitte midagi teha, vaid tajuda ja kaasa minna looduslike jõududega – et liikuda kaasa ja muutuda koos naturaalsete asjade kulgemisega, mitte hakata looduslike reeglite vastu. Et olla spontaanne oma tegevuses.

Taoistliku Wu-Wei õpetuse kohaselt tähendab see situatsioonide meistriks saamist, saades aru asjade loomusest või põhimõttest ning siis oma tegevust nende järgi kohandada.

Teades seda kõike, läks Taoistlik filosoofia huvitavasse ringi. Ühelt poolt lükkasid Taoistid tagasi Konfutsionistide proovid elu ja ühiskonda reguleerida ning liikusid sellest eemale, solidaarsuses looduse vaatlemisele. Teiselt poolt uskusid nad aga, et nii tehes saab üks lõpuks universumi jõudu rakendada. Tehes „mitte midagi“ saab üks „saavutada kõik“

Lao Tzu kirjutab:
Tao jääb paigale „mitte midagi tehes“,
kuid kõik saab tehtud.
Kui kuningad ja lordid seda vaatleks,
tekiks kümme tuhat asja naturaalselt.
Kui nad ikka sooviks tegutseda,
pöörduks nad tagasi kujutu aine lihtsusesse.
Ilma kujuta pole ihkamist.
Ilma ihkamiseta on täielik rahulolu.
Nii oleks kõik asjad omavahel rahus.

Sellisel viisil suutis Tao filosoofia valitsejateni ning aitas neil nende valdusi valitseda. Nii sai Taoismist väga huvitaval kombel poliitiline filosoofia. Järgiti järgmisi sõnu:

Taoistist targal ei ole ambitsioone, seega ei saa ta kunagi põruda. See, kes kunagi ei põru, saavutab oma eesmärgi alati. Ja see, kes alati oma eesmärgi saavutab, on kõige võimsam.

Järgnevalt tõlgin ma Lao Tzu kirjutatud teksti.




[Muudetud: 8-20-2010 Swarm]