Üritan siis ühe korra veel ja loodan, et ei pea peale seda selle vana teema juurde tagasi tulema.
Arvutitööstus sai omale jalad alla just tänu riiklikele telimustele. Esmalt läks see RÕHUVAS enamuses (jutt on siis peamiselt USAst kuna see kõik toimus seal - mujal jõudsid alles järellainetused) sõjaväele, luurele korrakaitsele ja seda tüüpi all asutustele. On teada, et ka NSA (National Security Agency ehk No Such Agency) osales OTSESELT nii tarkvara kui ka raudvara väljatöötamisel ja oma vajadustele vastavusse viimiseks. Kes veel ei tea siis ärge unustage, et ka Billy-boy alustas oma tarkvara moguli karjääri just nimelt NSA lepingulise töötajana. Jutukesed garaasis kokkukribatud koodidest ja "geniaalsuse sähvatustest" on muinasjutt massi-lammastele.
Lähemale asjale - kuna ka esimesed sülearvutid tehti siiski peamiselt just sellsitele struktuuridele nagu mainitud siis olid sinna emaplaadile integreeritud multifunktsionaalsed kiibid. See tähendab seda, et lisaks oma "põhitööle" tegutses kiip ka teatud andmevoogude salvestajana. Kui tekkis kahtlus, et isik teeb midagi lubamatut siis lihtsalt lükati sinna juhe taha ja loeti andmed vaikselt maha. Põhjus oli selles, et kui kiip on multifunktsionaalne siis on teda keerulisem leida ja kahjutuks teha - sellele järgneb arvuti "suremine". Oli liikvel ka ühe kiibilisi "loggereyd", kuid need olid vähemuses ja tulid natuke hiljem. Kuna sõjaväe isu ei ole põhjatu siis paljud tootjad ilma sügava süümepiinata lasid samu mudeleid ka müüki. Sealt said alguse sellised firmad nagu HP ja Dell nig mõned veel mis siin pool Maa-muna on pea tundmatud.
Aeg läks ning andmemahud kasvasid, arvutite hinnad kukkusid ning nad muutusid ühe massilisemaks. Samuti jõudis järele ja ületas ühe kiibi mahutavuse tarkvara - alates Win3x suutis mehaaniline logger salvestada ainult minimaalselt andmeid. Seega tutvustati juba algselt ja täiesti "ametlikult" Billy-boy poolt tema müüdud Windoosades süsteemi mida kutsutakse tänapäeval "data maining" ehk operatsiooni süsteem salvetsab ISE kõik vajaliku informatsiooni ning see saadakse kätte vajadusel ka läbi telefoni liinide. Samuti tulid ka ees pool mainitud troojad, viirused ja muu pahn. 1990 alguses ja jooksul jäid mitmed väikesed firmad vahele sellega, et genereerisid selliseid programme ja müüsid neid ametlikult. Nagu teada ei kannata Valitsus konkurentsi ning kõik sellised firmad ka osteti kokku "suurte" tegijate poolt (Norton, Avira jne jne) või tabas vastuhakkajaid seaduse kuri käsi - meenutage inglasi McKinnoni juhtumit. Nii toimub nendega kes "kaasa" ei mäni. Filmides, raamatutes tood lookesed "ideaalidesse uskuvatest" häkkeritest, kräkkeritest ja muudest sellistest imeloomadest kes õigel hetkel avalikustavad info mis päästab kasutajad kohe kohe mööda juhtmeid saabuvatest pahalastest on pigem muinasjutud kui reaalses elu aset leidnud asjad. Sisuliselt KÕIK sellised on "nortoni" taoliste hiidude poolt ära ostetud - need kes on siis alles jäänud peale seda kui Valitsus on need read oma rehaga ümber käinud.
Samasse auku käib ka jutt foorumites levivatest uudistest, et kui arvuti foorumites sellest juttu pole siis pole seda olemas. See on täielik pullik@k@ - seal ei räägita paljustki ning need vanema kooli arvutigurud kes on ISE oma kätega neid skeeme teinud ja sealt andmeid maha kopeerinud eelistavad vaikida.
Loomuliku on kogu minu eelnev jutt täielik väljamõeldis või siis vähemalt minu haige fantaasia vili mille eest pean peksma saama ning minu "mustad teod" minu minevikust avalikkuse ette jõudma (nagu mind on siin foorumis paarid korral läbi U2U ähvardatud) siis ärge seda väga tõsiselt võtke onju - mina tahan ka elada
Abi
