Tore teema.
Ka meil ikka perest perre omamoodi traditsioonid, et ämblikel on isikunimed ja suvisel ajal on mesilindude, herilaste ning muude mutukate jaoks nn. väljaaitamise topsid käepärast.
Majaehituse käigus aga oli meil kuklaste pesa ühte veidi ebasobivasse kohta moodustumas ja sai ka need siis ettevaatlikult kiht kihi kaupa kärule pandud ja metsa alla toimetatud. Aga no mingi kamp jäi paikseks ja kippusid terrassi vahelt päris suurte massidena ka tuppa. No sealt ma neid siis püüdsin eemale saada küll kaneeli küll muu meelitamisega. No ei kuidagi. Ma sain aru küll, et pigem olen mina nende territoorium, kui nemad minu, kuid ega selline mõtlemine ratsionaalse linnastunud inimlooma mugavustsooni vähemaks ei teinud.
Ikka mitu head nädalat käisin seal nendega siis läbirääkimisi pidamas. Et ikka, mis oleks, lugupeetavad, kui te seal, vabandage väga, nata nihutaks end sinna imekena metsatuka poole ja kas te poleks ikka nii lahked, saate aru, me siin ka nagu natuke tahame elada ja nii.
Lõpuks aga kilod kaneeli raisus, tolku ikka ei miskit. Siis korraga vihastasin ja põrutasin jalaga vastu maad, et "kuulge poisid, aitab. Mulle see värk ei sobi ja kui heaga ei saa, siis läheb asi kurjaks. Arvate, et tahan teid nottida? Ei taha. Seega olge nüüd normaalsed ja tõmmake jeehat."
Ikka kohe südametäiega põrutasin.
Ja no järgmine hommik nad läinud ka olid ja tagasi ei tulnud.
Siin-seal muidugi väikestviisi askeldavad, kuid see on ok.
Ka meil ikka perest perre omamoodi traditsioonid, et ämblikel on isikunimed ja suvisel ajal on mesilindude, herilaste ning muude mutukate jaoks nn. väljaaitamise topsid käepärast.
Majaehituse käigus aga oli meil kuklaste pesa ühte veidi ebasobivasse kohta moodustumas ja sai ka need siis ettevaatlikult kiht kihi kaupa kärule pandud ja metsa alla toimetatud. Aga no mingi kamp jäi paikseks ja kippusid terrassi vahelt päris suurte massidena ka tuppa. No sealt ma neid siis püüdsin eemale saada küll kaneeli küll muu meelitamisega. No ei kuidagi. Ma sain aru küll, et pigem olen mina nende territoorium, kui nemad minu, kuid ega selline mõtlemine ratsionaalse linnastunud inimlooma mugavustsooni vähemaks ei teinud.
Ikka mitu head nädalat käisin seal nendega siis läbirääkimisi pidamas. Et ikka, mis oleks, lugupeetavad, kui te seal, vabandage väga, nata nihutaks end sinna imekena metsatuka poole ja kas te poleks ikka nii lahked, saate aru, me siin ka nagu natuke tahame elada ja nii.
Lõpuks aga kilod kaneeli raisus, tolku ikka ei miskit. Siis korraga vihastasin ja põrutasin jalaga vastu maad, et "kuulge poisid, aitab. Mulle see värk ei sobi ja kui heaga ei saa, siis läheb asi kurjaks. Arvate, et tahan teid nottida? Ei taha. Seega olge nüüd normaalsed ja tõmmake jeehat."
Ikka kohe südametäiega põrutasin.
Ja no järgmine hommik nad läinud ka olid ja tagasi ei tulnud.
Siin-seal muidugi väikestviisi askeldavad, kuid see on ok.
