Vaba tahte printsiip

Ja mis siingi muud toimub, kui ebanormaalsuse normaalsuseks vormimine ehk Overtoni akna avamine, mis toimus roosiaias ja kus oli pedestaalile tõstetud tunnustustatud "kunsti"inimene riikliku vägivallaennetaja auhinna saaja.

Joseph P. Overton (1960-2003) ühiskondliku poliitika keskuse Mackinac Center vanem viitsepresident Hukkus lennukatastroofis . Formuleeris mudeli - ühiskondliku arvamuse muutmine ettekujutatud probleemist . Tema surma järgselt sai mudel nimeks „ Overtoni Aken “ . Joseph Overton kirjeldas , kuidas ühiskonnale täiesti vastuvõetamatud ideed olid ühiskondliku põlguse solgitünnist välja tõstetud , puhtaks pestud ja lõppude - lõpuks , seadusandlikult kinnitatud .

Killuke siia ka seda "kõrget" kunsti, mida mu silm eriti ei suutnud lugeda ja kui juba nii kõrgel tasemel on asi hääks kiidetud, siis ei peaks foorumiadminnidel ammugi midagi öelda olema sest rahvas peab oma kangelaste loomingut tundma.

Tsitaat:Tunnustades Mikk Pärnitsat olete ise sellele alla kirjutanud, Kersti Kaljulaid!

Ja kõik komisjoni liikmed, kes selle preemia määrasid – Alari Rammo, Anu Leps, Kadri-Ann Lee, Kati Arumäe, Kristel Siitam-Nyiri, Kristiina Luht, Mikk Granström ja Urmo Kübar. Ja kõik, kes on nende päevade jooksul Pärnitsat õigustanud. Te kõik olete selles tekstis kaasosalised.

Kas sellist Eestit me tahtsime?
Kas tõesti on sõna NII vaba???!!!

***
Lugege seda alljärgnevat lingil avanevat omal vastutusel. Ning palun ärge sõnumitoojat - mind selle siia postitamise pärast hukkama asuge. Kui kedagi hukkate, siis ikka autorit, eks. See on tema "looming," mitte minu. Ning tema on selle avalikuks teinud, mitte mina.

Nii. Loodan, teis oli mehisust ja te lugesite lingil olevat.

Siin on hagi esitamiseks materjali piisavalt. Ja kui see hagi kohtus vett peab, oleks ka Pärnitsa idealiseerimistel kriips peal. Sisuliselt oleks see kohtumõistmine ka presidendi üle, kes leidis, et sellise läbinisti vägivaldse sopateksti autor väärib presidendi vägivallaennetuse auhinda.

On aga Malle Pärnal piisavalt jaksu ja tahtmist see kohtuskäik ette võtta? Ma loodan, et on. See oleks tema missioon, et meie mentaalne kliima saaks puhtam ja mürgivabam. See protsess poleks vaid Malle Pärna isiklik asi. See oleks kõigi meie heas tahtes normaalsete inimeste asi.

Võtan siinkohal maha ka ühe võimaliku argumenti, mida Pärnitsa ja presidendi kaitseks tahetakse ilmselt tuua:

Et selle rõveduste lasu Malle Pärna aadressil saaks kunstiks nimetada ja selle autorit kunstnikuks pidada - ma arvan, see on ette välistatud. Kui kohus sellisele positsioonile asuks, siis oleks iga ropendamine ja rõvetsemine kellegi üle vaid puhas ja puutumatu kunst. Lausa püha loomeakt. Ja see vabastaks kõik ropendajad ja rõvetsejad ette vastutusest oma rõvedate tegude eest. Mis on aga mõeldamatu.

**
NB! - kui jagate seda postitust, vaadake, et te üksnes selle rõveduse linki ei jaga. Kui jagate vaid linki, siis te olete selle rõveduse levitaja ja samaväärne selle autoriga. Ja vastavalt mulle edasisteks suhtlemistes teiega siin välistatud.

***
Dec 13, 2019 at 12:14 AM
Malle Pärn: Correcting

Malle lõi korteriukse kinni ja pani veel lukku. Teab, mis narkomaanid alevikus luusivad. Uudistes näitas, et nad on igal pool. Soolaleivaputka neile paras! Piinadele mõtlemine ajas alati natuke niiskeks. Võtab bareti peast ja istub taburetile, kilpkonnanahast jalad laiali. Sealt paistab suur koobas, milles tudub karvane karumõmm. Kohale jookseb Jossu, hundikoeraverd krants. Kas perenaine silku tõi? Tõi muidugi!

“Oota, metsaline, las ma puhkan jalga,” käratab Pärn. Sisimas koera tähelepanu talle meeldib. On alles peigmees sihuke! Koer kastreerimata, kerad tillerdavad lõbusasti siia-sinna. Nohisedes tõstab vanamutt end püsti ja võtab palitu seljast. Paneb koti kiludega lauale ja need valguvad ebamääraselt laiali nagu tema paks perse. Võtab kala välja ja õrritab koera: “Hu-huh, meeldib jah? Meeldib see lõhn? Ai Jossu, mis sa viskad silma. Kuradikene selline!”

Pistab silgukala endale putsiauku, lükkab näppudega takka. Libe kalake läheb vitus puruks, kuid Malle nobedad näpud topivad karukoopasse kõik uimed ja lõpused. Vitt soomustest läikimas, toetub ta lauale ja hoiab oma reumahaigeid koletisejalgu laiali.

“Joos-su, Joos-su,” haliseb Malle hellalt nagu kutsuks lapselast Põlva Selveri ukse eest koju. “Joos-su, tule koju ära. Mul on sulle munavõileiba…”

Koerake lippab vanaeide jalge vahele ja hakkab isukalt vittu lakkuma, kui Pärn samal ajal suletud silmade väreldes REM-une lähedases mõnuseisundis vaimusilmas komsomoli grupikaid läbi elab. Tadziki külalisorkester kepib Mallet igasse auku, eemal mängib pedest tromboonimängija purjuspäi kurvalt “Internatsionaali”. Koer näksab vitukarvadest ja Malle klõpsatab minevikust välja, lööb koera õelalt vastu koonut.

“Ei saa rohkem, murjam. Ei saa!”

Kile on see kiimane, aga käima tõmmatud hääl. Pensipäev oli käes, pensipäeval ostis Malle kilu ja viina. Kiluvituga keldrikorruse Petsi juurde minnes kannab Malle alati pudelit viina kaasas. Vetsupaberit ka. Seda on ostetud terve kamalutäis (pakis kaks rulli tasuta). Lööb kondise rusikaga ukse peale.

Katlakütjana töötav Peeter on invaliid, vaene ja kõrivähiga. Pikema jututa krutib Malle pudelilt punni pealt ja annab 48-aastasele mehele juua. Peeter on juba purjus, sest käes on invapensi päev. Jalad tolknevad ratastoolil kasutult ja lõbusalt. Malle kisub kleidi seljast ja viskab sibulahaisulise ürbi maha kassikusese betoonpõranda peale.

“Oiiiii-i, sant. Keppi saab või?”

Peeter pilgutab uniselt silmi, tema peas on kõik 1979. aasta kombainiõnnetusest üks pikk koshmaar. Malle hõõrub samal ajal haamripidemega oma kasutut, elujõuetut vittu. Kõikjal on kivisüsi, siin-seal pikutavad haiged tänavakassid. Malle läheb veel rohkem kiima, kui haamripidemest pind vittu torkab.
Tõstab kannatamatult sandi ratastoolist püsti ja viskab kiiritusravist kõhnaks jäänud idioodi kõhuli madratsile. Külmkapis on margariini, milles natuke tilli ja porrulauku. Määrib oma karvase naiserusika kokku ja kisub teisega sandil dresse jalast. Hakkab talle näppe perse suruma ja peast luulet tsiteerima:

“See maailm, mis elab sinus,
mis sinuga ühte loodi,
on sama vana kui sina
ja veidi su enda moodi.”

Vähihaige sant Peeter laliseb ja leelutab jõuetult, silme ees kangastumas surnud poeg ja luhtaläinud elu. Malle tsiteerib luuleheeroseid, kui kaks nukki sandi persesse libiseb. Rammib edasi, vitul soomused läikimas kui litrid litsi kleidil.

“Ja maailm enam ei mahu
su sülle sooja ja varju.
Nii on see ikka olnud,
miks siis sa veel ei harju?”

“Ääää-ää… ääÄÄÄÄ!”

Pärna margariinirusikas tungib Peeteri pesemata perseauku ja hakkab seal sorima. Lükkab endale haamrivarre vittu ja laseb silme eest läbi pilte surnud koertest, AIDSipatsientidest ja Pushkinist. Peeteri sitt määrib käe küünarnukkideni.

“Kuradi vähihaige sant, sa mul siin situd,” köhatab higine Malle ja lööb mehele haamriga vastu sabakonti. “Kuradi sant! Kurrradi sant!”

Haamer tabab Peetri ihu ja teeb häält nagu märg kalts vastu kirikuseina. Malle buldoginäo voldid võdisevad ja värisevad, roiskuvast suust tilgub vanainimese ila. Vikerraadio õnnisoovisaate taustal lamab Peeter Mallega kassiuriinis ja vähiravi lahjas sitas. Vana naine tõuseb ägisedes püsti ja pühib kätt kasside vastu puhtaks. Mitmed neist on surnud. Peeter on sadist, kes kägistab alles jäänud ihuliikmetega loomi surnuks.

“Mine tööle, sant,” möirgab Malle kirehoos ja lööb katlakütjat jalaga, nii et vildist suss lendab kusagile kassiliiva kottide taha. Mees laliseb, nagu laps. Malle pistab talle pooliku pudeli tagurpidi perse ja tormab välja, korraks maha sülitades ja siis sitast kätt nuusutades. “Nüüd on vaim pääl, nüüd on pääl!”

Oma korterisse jõudnud, kargab koera manu ja käperdab ilma pikema sissejuhatuseta kutsa mune ja manipuleerib peenisega. Koer niuksatab, munn ärkab ellu.

Malle ajab oma reumase keha põlvili ja ila määrib põrandat. Koer ronib pikema jututa selga ja hakkab kargama. Nagu loobiks tikke vulkaani sisse, nii kaob koera munn Mallesse.

“Ööh-ääh…”

Koeral on ees sama loll ilme, kui omanikulgi, keel ripakil ja pilk tuhm. Küüned kriibivad Malle paksu vanurinahka, maksaplekilt tilgub paksu verd. Mõlemad inisevad ja mutt ajab käed põrandale laiali.

“Äää-ää…

"et kõike ei saagi võtta,
et kõike ei saagi anda,
et vabadus on ja valu,
mis tuleb sul endal kanda!”

Koer purtsatab Mallele vitukarvadele, alludes näiliselt evolutsiooniliselt võimatule kavaluse taktikale mitte riskida sellise seniilse pasatükiga paljunemisega. Jossu saba jalgevahel, jääb Malle üksi elutoa põrandale mõmisema. Lamab hea kaks minutit, tissid tühjade kilekottidena kehal pikutamas. Esimene ratsionaalne mõte ütleb, et vaip on tolmune.

Püsti tõustes valib Steinfeldti numbri.

“TERE! MALLE SIIN! TULEN MEELEAVALDUSELE! AGA MUL ON SELLINE KÜSIMUS, KAS ME NEID LASTEKODU NARKOMAANILAPSI SAAME NUSSIDA VÕI? MIDA? PANE SAUN KÜDEMA!”

Hiljem hakkab ETV ja nii see päevake õhtusse veereb.

Seniilne mutt.
Allikas:
https://www.facebook.com/mida.iganes.3/p...3943508054

Selgub, et eelev ei olnud üksikjuhtum...

Tsitaat:Kuhu me küll jõudnud oleme ...
Poleks seda postitanud,kuid las kõik teavad mis inimesed on siin maal nüüd ausees.

Pärnitsa luulet " Ma tahaks teha,
et kõik armastaksid munni ja imeksid munni
ja armastaksid vittu ka, ja seda lakkuda
siis kõik poisid oleksid ka peded ja tüdrukud ka
kõik päevad oleksid siis reeded, aga munadega
ma tahaks teha,
et kõik oleks pilves ja putsis, ja sõjast on pohhui
sõjaväe väravas suudlevad kaks noormeest
üks teisega naljatledes hüvasti jätab “tsau pursui”
ja petab kapteniga siis dushi all me riigi eest
ma tahaks teha,
et õnne 13 oleks õuduslugu lastele riigist,
mis võib veel päriselus jätkuda kui noorel kannatus ei taha katkeda
alma sa vana putsis lits, su müüme tütretega neegritele iirist,
ma geenipanka täiustaks ta musta munni valge jobiga
ma tahaks teha,
stalini kloonide armee, kes elaks vallavalitsuse hoonetes
nad armastaksid kõiki eestlasi ja venkusid ka
me kõik kepiksime paugubasseini soolastes vetes
kuni mdma saab otsa ja viitsimine sellega
ma tahaks teha,
et su tütar pääseb välismaale araablasega elama
ja pojast saab naftamagnaadi treialioskusega armuke
säästumarket ja riigitelevisioon, kõik kokku mulgimaa fukushima
ja kokku panna seesama verbaalne tactical nuke
vaata ma teengi

Allikas: https://www.facebook.com/groups/Naljavil...&ref=notif