(17-05-2015 20:01 )Wilholmensis Kirjutas: Jumalikku tarkust ei võeta vastu kahel põhjusel: inimene on kas liiga loll või liiga kuri.
Sellist avaldust saab võtta ka selliselt, et kui inimene pole kristlane, siis on ta kas loll või kuri.
Ühe näitena võiks siin välja tuua uusateistliku liikumise, mida võib halvemal juhul lolluses süüdistada. Kas ka kurjuses, see on kahtlasem, aga lolluses on neid süüdistatud küll. Nii religioossemate inimeste kui ka teiste ateistide poolt. Teisalt on olemas hulgaliselt ateiste, ilmeselt enamus mitteusklikest, kes ei ole (ega soovigi olla) kuidagi seotud uusateismi misstahes vormiga.
Olen mõnikord lugenud mõningaid teemasid välismaistes filosoofia gruppides ja ühe tendentsina on silma jäänud leige suhtumine nii religiooni kui ka selle vastu võitlemise. Mulle meeldib see suhtumine, kui inimesed ütlevad siiralt ja ausalt, et jumal, ning religioon laiemalt, ei ole nende jaoks huvitav teema. Nad ei tegele jumala eitamisega, nad lihtsalt ei hooli sellest teemast. On ju ka palju huvitavamaid teemasid, mille üle mõelda. Rumalateks (või lausa lollideks) neid inimesi kindlasti nimetada ei saa. Kurjadeks ka mitte. Milliselt neid inimesi siis nimetada saaks? Na ei aja religioonile sõrgu vastu selles mõttes, et nad viitsiksid sellele aktiivselt vastu vaielda. Samas heidavad nad religiooni vähemalt enda jaoks kõrvale, kui ebajärjepideva ja kasutu süsteemi.
Siinkohal saaks küll öelda, et need inimesed hindavad liiga palju inimlikku tarkust ja seega jätavad ennast välja jumalikust valgustatusest. Aga mis see jumalik valgustatus siis õigupoolest on? Sellele küsimusele on jube raske vastata, sest inimlikul tasandil sellele ligipääsu ei tundu olevat. See on see osa tarkusest, mis jääb väljapoole inimlikku tarkust. Sellele saab ligipääsu vaid läbi usu.
Aga uske on palju ja erinevaid.
Religiooni suhtes leigelt meelestatud ateistide vaadetega lisaks tuleb siis kuidagi lepitada ühe religiooni tõdesid kõigi teiste religioonide tõdedega. Kuidas aga seda teha? See on kahtlemata keeruline. Palju lihtsam on öelda, et kui inimene ühe religiooni tõdesid tõsiselt ei võta, siis on ta kas loll või kuri. Võib-olla ka ebamoraalne, sedagi sõna olen ma kuulnud kasutatavat. Tegelikult on see lihtne kaitsemehhanism, millega kaitsta oma religiooni (inimlikult) seletamatuid tõdesid. Viia võib see aga lauslolluseni, ja tõepoolest - ka kurjade tegudeni.
Usu taga võib midagi peituda, seda ma hoobilt kõrvale ei heida. Aga usku kinni jäämine võib olla vähemalt sama rumal, kui selle sellele kõigest hingest vastu sõdimine. Kui üht usku kõigest hingest teiste üle tõelisemaks peetakse, siis tähendab see ju sisuliselt nende teiste vastu seismist. Nende mitte vastu võtmist ja seega loll ning kuri olemist. Kas see tõepoolest aga tähendabki, et ollakse loll ja kuri? Kui näiteks ei aktsepteerita islami või hinduismi tõdesid? See on siinkohal küsimuseks.
Abi
