Vaba tahte printsiip

Miks meil ikka on nii vähe Loomingulisi inimesi, kuigi haritud inimeste hulk on tõusnud võrreldes eelmiste sajanditega. Allolevad mõtted on huvitavad, mu meelest puudutavad nad eriti avaliku sektori töötajaid, kuid loomulikult ka teisi:

Enamik meist on keskkoolis kokku puutunud Maslow' püramiidiga, kus kõige all on nälg ja üleval eneseteostus. Kas vaene pedagoog üldse andis tabelit tutvustades endale aru, et tema tööandja, kogu meie palgaühiskond, on takerdunud püramiidi põhjakihti?

Kuni sõltume palgast ehk igakuisest dopamiinilaksust, ei oma kuigi palju tähtsust, et oleme sündinud andekatena ja võimega luua võrratut. Me lihtsalt ei küündi Loomeni suure tähega, rahuldades ennast igakuiselt palgapedaaliga. Ainus loominguline väljund sõltlase käsutuses on kõikvõimalikud variandid eitada eneseteostuse võimalikkust.

Palgasõltuvus kahandab iseseisvat mõtlemisvõimet.

Oleme hirmunud. Sissetuleku terav pussnuga on me kõril. Iga kell võime väärt eluliinist ära lõigatud saada. Kes meid siis aitab? Kas keegi neist seitsmest miljardist inimesest Maal? Ei, neil ei ole sinu jaoks aega, neil on oma "töökoht", kuhu kohale ilmuda.

Hirmununa klammerdud turvatunde külge, püüad sobituda sissetuleku sõltlaste klubi reeglitega – lepid olema keskmine. Hirmunu ajus töötab madal, nn roomaja aju. Selle aju juhised omanikule on lihtsad: liigu sinna, kus on turvaline – võta vastu igakuine palk ja väldi kõike, mis sissetulekut ohustab. Ise mõtlemine võrdub halb, kuuletumine võrdub hea. Võta papp ja harju ära. Küsimusi? Ei ole. Järgmine.

Meid on hirmutatud mõttega, et me ei oska vabalt elada, et vajame palgatöö nuhtlust. Nii ongi. Me ei oska. Ei oska, sest meid ei ole õpetatud. Küll on meile õpetatud, kuidas kulpi lüüa: tööandjale, seadustele, rutiinile, vastumeelsusele, keskpärasusele. Meid on õpetatud olema nõrgad. Meid on treenitud mitte iseseisvalt tundma ja mõtlema.

http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/l...d=70980965