Vastased ja nende saladused

Tsitaat:Algselt postitas MorganLaFeySee on muidugi tõsi, et tavaliselt selline peatükk lahingumäärustikus eksisteerib. Siin on aga väike erand - punaarmeel polnud plaanitava "vabastussõja" doktriiniga seoses kaitsessejäämist ette nähtud. Sõda pidi tulema ülikiire, koosnema üksnes ofensiivist ja ülikiiretest mobiliseeritud löökidest sügavale vaenalse tagalasse. Peaaegu kogu punaarmee relvastus (v.a. käsirelvad) oli kaitsesõja pidamiseks täiesti kõlbmatu või selleks üksnes läbi häda kohandatav (näiteks tankid, kui need tornini maasse kaevata aga kuna kaisteks sobilikke keskmisi ja rasketanke oli üldarvust vaid väike osa, siis poleks sellestki tolku, kuna ülikerge soomusega kerged, kiirekäigulised tankid selleks lihtsalt ei sobi). Samuti polnuks sellises sõjas a) vaenlasel üldse võimalust vasturünnakule minna ning b) kui see oleks mingil imeväel juhtunud, polnuks punaarmee käesolevas olukorras niikuinii olnud võimeline kaitsesse asuma. Seetõttu ei koormatud ka ohvitsere eelseisva osas ebavajaliku kaitse õppimisega vaid asetati põhirõhk sellele, mis oli oluline - üle-euroopalise rünnaku veatu läbiviimine.

1941. a. juulis oli Punaarmee juba võimeline mitmes rindelõigus, näiteks Tallinna ja Leningradi all, kaitsele asuma. Alates sõja algusest olid venelased kaitse osas juba nii targad, et kohe saadeti Tartu ja Tallinna elanikkond linna ümbrusse sunniviisilistele kindlustustöödele. Tallinna kaitses Punaarmee üsna efektiivselt (kasutades selleks ära tsaariaegset Peeter Suure merekindlust ja laevastiku abi), nii et ründavatel Saksa rügementidel ja Eesti vabatahtlike pataljonidel kulus linna vallutamiseks mitu nädalat. Leningradi rinnet ei murtudki läbi. Samuti õnnestus venelastel kohe sõja alguses peatada rinne Murmanski juures. Niisiis - teatav oskus kaitseks bolševikel oli.