Võimed või mitte?

Kirjutan oma loo siia, sest ei ole veel aru saanud, kas ma olen siis "nõid" või mitte. Mitte et ma nõid oleks või midagi siukest, aga et kas ma saaksin ennast arendada ja nõiaks saada. Ma ise natuke pelgan paranormaalsusi, aga uudishimu on nii suur.

Minu lugu algab juba pisikesest peale. Ma mäletan ühte hetke, kui olin väike, ikka väga väike. Tilluke alles, ei kõndinudki veel. Oli aastavahetus, ma polnud siis veel aastanegi! Olin isaga kahekesti kodus ja parasjagu oli ilutulestiku aeg ja me seisime akna ees ja vaatasime aknast välja. Isa näitas mulle rakette ja naeratas minu poole, aga ma ei vaadanudki rakette, vaid ühte kujutist akna taga, kes vasta klaasi sisse vahtis. Ta ei olnud inimese kujuga, kuigi ta meenutas inimest. See selleks, pidasin seda aastaid unenäoks.

Peale selle on mul lapsena olnud palju kogemusi vaimolenditega. Olen neid näinud, tunnetanud, ja kuulnud.

On ka palju kordi kus ma tean ette mis juhtuma hakkab, aga ma ei oska kontrollida seda nõndaviisi, et ma konkreetselt millegi kohta midagi teada saaks, vaid juhuslikult kerkib üles veendumus, et nii läheb ja lähebki. Kui üritan seda vajadust teada saada millelegi muule, siis ma ei saa mitte midagi teada.
Samuti saan ma samamoodi paljusid asju teada. Näiteks inimest vaadates tekib mul pilt temast igapäevaelus. Vahel olen teada saanud selliselt mitu last tal on vms. Kuigi ma ei pruugi inimese nimegi teada või pole teda ennem kunagi näinudki.

Samuti on mul kalduvus "halbadest" inimestest eemale hoida ise seda teadmata.

Selliseid väiksed asju on veel mitmeid. Ja nüüd viimasel ajal on nad eriti esile kerkinud ja ma olen hakanud kahtlema, et kas mul saaks olla neid võimeid mis on ka teistel kogenud "nõidadel" ja ravitsejatel, kui ma neid vaid arendada sooviks.
Kunagi ütles mulle ka minu vanaema, et mul on sellele kalduvus, sest temal on ja tema teadvat et asi kandub üle põlve. Vanaema ise ennast ei tahtnud kunagi arendada. Küll muretses ta endale igasuguseid kaitse amulette ja ka minu täditütrele. Ju mina siis olin kuidagimoodi kaitstud
Täditütrel olid ka võimed, aga ta otsustas neist loobuda, sest see hakkas tema igapäevaelu segama ja see hirmutas teda ja ta lihtsalt pani ennast unustama ja mitte nägema.

Kuid olen ka mingil määral veendunud, et selline asi ei saa üle põlve kanduda ja isegi kahe silmaga inimesed suudavad neid asju õppida mingil määral. Seda olen isegi kuskilt lugenud.