Megakrüometeoorid

"Kui kuuled valget last nutmas, siis võid kindel olla, et tal on kas kool maha põlenud või kliistripühad välja kuulutatud, või on õpetaja unustanud lastele kakskordkahest midagi õppida anda. Sellest ei maksa mitte rääkidagi, mis siis saab, kui algab suvevaheaeg. Siis on nutt ja halamine nii hirmus, et sure või ära, seda on lihtsalt võimatu pealt kuulata. Ükski silm ei jää kuivaks, kui koolivärav suveks kinni pannakse. Kõik lapsed laulavad koduteel kurbi murelaule ja lausa luksuvad nutust, kui mõtlevad sellele, et läheb mitu kuud, enne kui neil jälle kakskordkahte üles antakse. Jaa, see on niisugune viletsus, et ei saa võrrelda ühegi asjaga," lausus Pipi ning ohkas raskelt.
"Äh," tegid Tommy ja Annika.
Tulles siis vastu valgete laste soovidel ja kuna tarkus on kordamise tütar ja kaugel see koolgi enam (), rehkendagem pisut:

S = Maakera pindala (lahke Wiki aitab) = 510 065 600 km2 = 5 x 10astmes14 m2
N = autode arv maailmas (hinnanguna siit) = 500 000 000 = 5 x 10astmes8
s = Ühe auto pindala = 10 m2 (ilmselt üle pakutud, aga las olla)
n = juhtumite arv alates 2006 aasta märtsist, kus megakrüometeoor on lõhkunud auto = 3 (vähemalt)
T = selles ajavahemikus päevi = 500 (umbes)

R = megakrüometeooride langemisi maailmas päevas =S x n / (N x s x T) = 600
- mida polegi nii vähe, kuigi enamus jääb muidugi avastamata. Ja arutlus muidugi õige eeldusel, et keegi sihilikult jääkamakatega just autosid ei loobi.

Eesti pindala 45 226 km2, millest järeldub (kui eeldada, et megakrüometeoorid jaotuvad ühtlaselt üle maakera pinna), et Eestiski võiks iga kuu mõni maha sadada. Kes näinud on?

Aga nüüd tõsisemata asjade juurde. Miks on megakrümeteoorid huvitavamad, kui tulnukate baasid Kuul, vabamüürlaste vandenõud ja kummitused De la Gardie lossis? Muidugi on huvitavus alati subjektiivne, seega pean ma ütlema, miks on megakrümeteoorid mulle huvitavamad, kui tulnukate baasid Kuul, vabamüürlaste vandenõud ja kummitused De la Gardie lossis? Räägime uhkest maalist ja väikesest ilmetust raudnaelast. Loomulikult on maal palju huvitavam ja teda annab kaua imetleda. Aga naela võib lüüa seina sisse ja tema külge selle maali üles riputada. Ja mitte ainult selle maali, vaid palju muidki pilte ja asju. Aga pole naela, pole ka kuhugi riputada. Tulnukad ja kummitused on siin siis need uhked maalid, raudnaelaks ... sobiksid äkki ehk megakrüometeoorid? Miks?
Kõikide "para-asjade" saatus võib olla kahetine - nad kas haihtuvad lähemal uurimisel (seletuvad kõige erinevamate teadaolevate põhjustega) või avastatakse midagi vägagi fundamentaalset, mis seisab erinevates avaldusvormides suure osa taoliste nähtuste taga. Viimast pole seni veel juhtunud. Küll on palju juhtunud vahepealset - uuringud ei vii kuhugi, rahuldav seletus jääb saamata. Miks? Võimalikke seletusi on muidugi mitmeid, aga üheks ka see, et senini on uuritud liiga haruldasi ja liiga keerukaid objekte liiga halvasti kontrollitud tingimustes. Toome võrdluseks järgmise situatsiooni: kammist ja paberitükikestest on piisav elektrostaatilise induktsiooni demonstreerimiseks (eeldusel, et te täielik kiilaspea pole). Kas aga suudaksite ka nende katsevahendite abil Coulombi seaduse tuletada?
Mis võiksid krüometeoorid olla see "nõrgim lüli" paranähtuste "kaitseliinis", kus läbimurret oodata?
Põhjuseid mitu:
1. Nad on "püsiv materiaalne jälg" - külmkapis tuleb hoida, muidugi. Erinevalt korra ülelennanud ufost, kummitusest või keravälgust. Ja isegi viljaringe ei saa ju väga kaua säilitada.
2. Nad on "lihtsad" - mida muud üks jääkamakas võrreldes mõne reaalse või imaginaarse käte-jalgade ja peaga olendiga ikka on!
3. Nad on suhteliselt sagedased.
4. Nad on "minimaalselt ebatavalised". See väide vajab pisut selgitamist. Eksisteerib hästi teada-tuntud ja megakrüometeooridega väga sarnane loodusnähtus: rahe. Raheterade tekkemehhanism on hästi teada (kasvamine tugevates tõusvates õhuvooludes allajahtunud veepiisakeste kondenseerumise tõttu raheteradel). Ainult et: (a) raheterad ei lange kunagi üksikult vaid ikka hulgakesi; (b) suurimate raheterade kaal on küündinud "vaid" 0,5 kiloni; © raheterad ei lange kunagi selgest taevast. Juba need kolm asjaolu kinnitavad, et megakrüometeooride tekkemehhanism peab olema oluliselt teine kui raheteradel, st oma tekkelt pole nad lihtsalt "suured raheterad". Võib näiteks hinnata, kui kiire peaks olema vertikaalne õhuvool, et ta suudaks sellist 200-kg jäämürakat kanda. Tulemuseks on (siinkohal lugejaid "kakskordkahega" piinamata) kiirused üle 100 m/s - suuremad kui suurimad maapinnal mõõdetud horisontaalsed tuulekiirused.
5. Eksisteerib "mitte-para" seletus - lennukitelt kukkunud jää. Mis teeb megakrüometeooride uurimise suhteliselt "ohutuks" ja madaldab psühholoogilist barjääri, mis paljude paranähtuste uurimisel takituseks. Teisalt on paljudel juhtumitel tegemist konkreetse materiaalse kahjuga, mis tekitab sotsiaalse nõudluse asja uurimiseks. Ja lennukompaniid võiksid olla huvitatud tõestustest, et nemad ei ole süüdi.

Aga muidugi ei saa a priori välistada võimalust, et lennukid ongi kõiges süüdi.