Õudusjutt Venemaalt.
Moskva ringkonnahaigla nr 15 korraladati ümber koroonaviiruse patsientide raviks. 1315 voodit, 443 arsti, 741 meditsiiniõde. Nädala jooksul suurenes Covid-19 patsientide arv 25-lt 1282-le, 661-l diagnoositi kopsupõletik. Pelgalt 5.04 toodi kliinikusse 215 haiget. Karioloog-reanimaator Irina Iljenko jutustus.
Sisenen haiglasse läbi turvapostide. Lähen läbi lüüsi, kus mul mõõdetakse kehatemperatuuri, antakse kummisussid, uus sokipaar, ihupesu.
Pesu on valge-sinisetriibuline armeepidzhaama tähekesega ja kirjaga „Vene armee“. Miks selline? Sest kodune pesu on keelatud, kuid haiglapesu pole piisavalt. Kõigi rõõmuks on armeepidzhaamad mugavad.
Kaela riputan oma kapikese võtme. Panen selga mundri: kaitsekombensoon, kingakatted, respiraator, prillid, 2 paari sõrmikuid.
Siin roheline tsoon lõpeb. Edasi on punane toon, kust midagi välja ei tohi tuua ja kus algab minu 12-tunnine valvekord.
Punasesse tsooni saadetakse sind nagu sõtta: noh, edu teile! Justkui me ei pruugikski sealt enam välja tulla. Nagu lennukist tühjusesse: esimene – läks, teine – läks … Peaasi, mitte unustada langevarju.
„SKAFANDRITES“ ME ÜKSTEIST ÄRA EI TUNNE
Ega me üksteist nendes „skafandrites“ ära ei tunne. Vahest vaid kõnnaku või gabariitide järgi. Ja edasi silmade järgi – neid on läbi maski ka näha.
Eelmise vahetuse ajal kirjutas üks kolleeg mulle kapuutsi peale nime. Aga ma unustasin selle ära. Astuvad ligi konsultandid ja pöörduvad õiget nime pidi. Mina neid ei tunne. Imestan. Lähen KT-sse, seal taas, tevad mu nime. Imestasin jälle, sest kõik on ju ühesugustes skafandrites, nii arstid, õed, sanitarid, kirurgid, traumatoloogid kui kardioloogid… Astun peegli ette: mul on sõna otseses mõttes punasega nimi otsaette kirjutatud. Naljakas …
Ühele teisele arstile joonistati seljale jänes. Meie väiksed vabadused, mida meilt seni keegi pole ära võtnud. On muidugi ka nimesildid, kuid need on väikses kirjas. Aga nii – arusaadav ja vahvagi.
Punasest tsoonist väljudes tuleb kaitseriietus ära võtta, midagi puutuda ei tohi. Sokid, kingakaitsed, kindad, skafandri, respiraatori viskad ära. Sulle antakse käterätik ja lähed dushi alla. Ainult sussid ja maskid, kummist ja plastikust, lähevad taaaskasutusele pärast desinfitseerimist. Aluspesu – pessu.
On olnud arutlusel töötada ühekordsetes kitlites. Õnneks on sellest loobutud, peab olema kaitseriietus.
Kulus paar valvet enne kui ma uue mundriga kohanema hakkasin. Tegelikult see muudab kõike. Hingata on respiraatoriga raske, ta surub ninajuurele ja põskedele, mask, mis peab olema tihedalt näo vastas, hõõrub, hiljem tuleb sealt nahk maha. Eks peab midagi välja mõtlema, testime, katsetame, kuid esialgu pole head lahendust leidnud.
Patsientidega tuleb sellises varustuses rääkida väga selgelt ja valjemini, tuleb ka aru saada, et meie selline välimus pelutab ja nad on niigi rohkemgi hirmunud kui arstid.
KUJUTA ETTE, SINA, HAIGE, LEBAD VOODIS. VAREM TULID SU JUURDE ARSTID VALGETES KITLITES, AVATUD NÄGUDEGA, AGA NÜÜD – MINGID KOSMONAUDID SKAFANDRITES.
Kaks arsti – kaks kosmonauti, viis – viis! Nagu mingid „Tähesõjad“!
Eks me oleme viisakad, pöördume alati ees-ja isanimega, kuid kaitsetu inimese ees oleme oma sellises varustuses, et tal hakkab kõhe. Lisaks pidev pritsimine, pesemine, desinfitseerimine. Eks kõik saavad aru, et Covid, kuid psühholoogiliselt ikkagi raske.
Sugulasi haigete juurde ei lasta. Telefoniga helistada saab, kuid enamusel patsientidest ei ole selleks juba jaksu.
12 TUNDI ILMA SÖÖGI, JOOGI JA KEMPSUTA
Kui tuli valida, kas 12- või 24-tunnised valved, otsustasime 12 kasuks. Mõned, tõsi, töötavad 24 tunni kaupa – ma ei kujuta ette, kuidas. Töötada uutes tingimustes oli muidugi vabatahtlik, kuid ega keegi veel ette ei kujutanud, kuidas see olema saab.
Meid hoiatati, et ühe vaheaja võib teha juua, midagi näksida, käia tualetis, kuid kolm või viis ei tule kõne alla, kuna võtab liiga palju aega ja kaitsevahendeid. Paluti suhtuda arusaamisega.
Iga kord punasest tsoonist väljudes tuleb läbida lüüs, võtta ära ja uueesti selga kogu varustus. Pool tundi vähemalt. Lisaks söögiaeg – veel 10min. Osakond kaotab töötaja vähemalt 40 minutiks, isegi tunniks. Aga kui tuuakse just keegi kriitilne või hakkab surema ning arvel on iga sekund? Nii nagu enne, lusikas suust välja ja minek – ei saa. Iga „tahan juua“ tuleb meeskonnaga kooskõlastada.
Pealeselle on vaheag – lisakontaktid. Väikestes puhkeruumides ei ole tegelikult võimalik distantsi hoida. Loodame vaid, et oleme terved.
TÖÖLT TULLES EI TEA MA KUNAGI, KAS MA OLEN EHK JUBA OMAENDA REANIMATSIOONI POTENTSIAALNE KLIENT.
Ise ma sisenesin puhketuppa alles vahetuse lõppedes, mul on 12-tunnine toidu ja joogita ning tualetita oleku kogemus. Kui ei joo, on lihtsam kannatada. Kuid mul on pidzhaama all ka pampers. Üleelmisel vahetusel pidingi seda testima. Tunda uriini voolamist jalgu mööda alla polnud just suurem asi, õnneks oli vahetus juba lõppemas. Pean ka siin mõtlema, kuidas end paremini kindlustada. Kuigi näib, et organism on võimeline ka sellist rezhiimi suht kiiresti omaks võtma.
Haigla juhtkond püüab meid omalt poolt aidata ja toetada nagu okab, me märkame ja tunneme seda. Kuid lahtist on veel palju. Töötame ka sellises rezhiimis alles teist nädalat.
Eraldi teema on raadiod. Need on igaühel. Punases tsoonis viibides ei tohi me neid mitte mingil tingimusel kuhugi unustada, reageerima peab kiiresti. Kuuleme kõiki kutsungeid ja vestlusi.
Iga vahetus on väljakutse su kogemusele, su professionaalsusele, sest keegi meist ei ole varem , millegi taolisega kokku puutunud. Väljakutse su egole, psühhikale, vastupidavusele, elujõulisusele ja ilmselt ka inimlikkusele. Alalõpmata taban end mõtteis tänamast neid, kel ka olemaolevates tingimustes õnnestub seda ilmutada. Ja ärge palun tulge mulle rääkima, kui paha on inimestel istuda kodus ja vaadata aknast välja, kuidas nad väsivad eneseisolatsioonist televiisori ees. Tulles taolisest vahetusest, on mul raske seda mõista.
PATSIENT RÄÄGIB SINUGA, KUID KOPSE TAL JUBA ENAM EI OLE
Haiged tulevad haiglasse rasked. Kordades raskemad kui need, kellega me seni harjunud oleme. Kas inimesed surevad? Jah, surevad. See on haigla. Ja siin on alati ka surma. Praegu on minu osakonnas pooled kunsthingamisel ja pooled – selle kandidaadid. Alla 40 aasta pole kedagi. Väiksem osa on alla 60 ja enamus üle selle. Inimesi tuuakse kodudest ja teistest statsionaaridest, võidakse tuua 100 inimest päevas, võidakse ka 200.
Hiljuti vaatasime läbi 50-60 aastast naist Covid-19 diagnoosiga, kuid olulise kaasneva patoloogiata. Ta on hapnikumaski all, kuid ei kurda eriti: „Jah, hingata on raskevõitu, kuid väljakannatatav“. Räägib. Röntgen näitab: kerge kopsupõletik, ei ole kriitiline. Me keerame tavaliselt sellised patsiendid mõneks tunniks kõhuli, et selg hingaks, vabaneksid alad, mis selili olles on kokku pigistatud. Meil on seadeke, mille paneme sõrmele, et jälgida vere küllastatust hapnikuga.
Kunsthingamiseks näidustusi pole. Kuid otse meie silme all näitajad muutuvad, samas kui patsient on endiselt justkui samas seisus, ei kurda. Viime ta KT-sse.
VAATAME TOMOGRAAFI TULEMUST JA – KOPSE POLEGI! TOLMUSTNUD!
Nüüd ma saan aru, miks covidihaiged, kes on jõudnud kopsupõletikuni, surevad üksteise järel! Nad alles veel räägivad sinuga, aga endal juba enam kopse polegi! Ja kõik nad on sellised! See on nii hirmutav! Naine viidi kohe kunstventileerimisele, ei tea, kuidas temaga edasi sai.
MEIE VAHETUS ON NAGU PÕRGU
Läbi on loetud ja ära õpitud kümned meetrid instruktsioone, uusi tuleb juurde.
Ma olen reanimatsioonis töötanud 20 aastat, kuid taolist kui täna pole näinud kunagi. Oftalmoloogid, günekoloogid, traumatoloogid – kõigist said ühel päeval lihtsalt arstid, kes võtavad vastu Covid-19 patsiente. Ja neid on iga päevaga rohkem. Eelmises vahetuses oli mul neid 7, ja nad hõivasid mind üleni. Kui mul peaks neid olema korraga 15 või 20, pole kindel, kas jätkuks jõudu, varustust ja aega kõigile. Ja siis saab olema nagu sõjas: kui on valida, kas astuda selle juurde, kes kohe-kohe sureb või selle juurde, kel on zhanss ellu jääda, ma valin viimase. Loodan väga, et niikaugele asi ei jõua.
On tekkinud uus vaade ka kolleegidele, kuidas nad uuele olukorrale vastu peavad. Igaühel on erinev stressitaluvus ja kunagi ei tea, kellele kus piir ette tuleb. Tahtmatult meenub ütlus: temaga läheksin luurele, kuid tollega – ei.
Üldiselt mööduvad vahetused hingetõmbeta, seletada aega ei ole. Aega pole peadki tõsta. Samas aga aruandlus ja kirjatööd pole keegi ära muutnud, vastupidi, seda on rohkem. Pärast vahetust ei ole muud soovi kui – magada… Juba kuskil nädalajagu on mul hakanud sisemuses toimuma mingid protsessid, mida ma esialgu seletada ei oska. Käib mingi ümberehitus. Väga võimas. Tean, et endiseks ma ei saa enam kunagi.
https://www.pravmir.ru/paczient-s-toboj-...cOAOmO_eMA
Abi
xawa
Alternatiivne arvamus (vist). Keegi ei tea mis toimub maailmas, eestis samuti.
![[Pilt: ultraviolet-1200-1200-675-675-crop-00000...4617686505]](https://a.ltrbxd.com/resized/sm/upload/tj/si/pn/2d/ultraviolet-1200-1200-675-675-crop-000000.jpg?k=4617686505)