Müstika, töö ja hobi

Tere kõigile! Olen siin foorumis uustulnuk ja tahaksin veidi teie kogemusi kuulda. Mind nimelt vaevab juba pikemat aega kõik tööga seonduv. Kunagi sai igasuguseid asju õpitud ja karjääri planeeritud ja nüüd ma siis töötangi enam-vähem mulle sobival töökohal aga nii ca 5 aastat tunnen, et mul ei ole huvi selle töö vastu... kuigi võiks olla. Töö iseenesest on huvitav ja annab võimalusi midagi midagi uut luua, millest oleks ka teistele kasu.

Igasugune spirituaalne teema (aga ka filosoofia, psühholoogia, kunst) on mind samuti alati huvitanud, aga see on selline hobi pigem... Tohutult tahaks need kaks kuidagi ühendada, aga see tundub täiesti võimatu missioon. Minu küsimus olekski siis selline, et millised teie kogemused on, kas olete suutnud ühildada töö ja hobi, kas üleminek oli raske või tuli see kuidagi loomulikku rada pidi? Ja kas on ka selliseid, kes on täieliku kannapöörde teinud?

Pead leidma viisi kuidas oma vaimsust (vaimutoodangut) müüa. So määrama sellele hinna.

Kui hobi on mingi meelelahutuse moodi asi ning rahateenimise nimel tuleb see viia kõrgemale tasandile (suurem kvaliteet ja koormus), siis sellest meelelahutusest saab üsna kiiresti kohustus ning töö, mille kõrvale tuleb uus hobi otsida, et pingeid maandada.
Isegi kui hobi on midagi muud, aga rahateenimise nimel tuleb sinna külge pookida suur vastutus ning kohustus, siis ühel hetkel võib ta rohkem stressi toota kui maandada.
Siiski ma arvan, et hobi ja töö sidumine on hea idee ning edu sellega!

Tänud, venezia ja levis, vastamast. Tõsi, selleks, et hobist töö saaks, peab sellele hinna määrama ja ise midagi tegema või asuma kuhugi tööle. Selleks, et hind määrata, peab ikka väga hästi oskama seda valdkonda, aga mina olen terve elu õppinud hoopis teises suunas. Sellepärast tundubki täiesti lootusetu mõte... Ja sellest ka kahtlused, et kas see on üldse võimalik..

Karm reaalsus aga ongi see, et palgatööl niisama unistamise ja filosofeerimise eest palka ei maksta.
Olen neil teemadel isegi juurelnud ja tegelt leidsin ka valdkonna, milles suudaksin oma hobide, oskuste ja omadustega majanduslikult koguni kasumit teha. Nii või teisiti kisuks asi eraettevõtluseks ja nuh... selle alustamisega on lood nagu on.
Ilmselgelt ei oleks see valdkond mingi ennustamine või kadunud asjade otsimine või miskit muud laadselt alandavat.
Küll aga sattusin kunagi käima tööinterviuul ühes firmas, kus oli juhtivate töötajate hulgas ka mitmeid võimetega inimesi, kes minu müüridest läbi üritasid tungida ja torkida. Võtsin seda tegelikult solvanguna, et inimpärdikud nõnna puurivad ja otsustasin, et mõni muu ametikoht on parem
Igal pool polegi vaimsus peamine. Kohutavalt tüütu oleks leida ennast keset labaste nõidade kemplemisi. Seega tasub järele mõelda, mis ikkagi parem on.

Hobide ja huvidega saab alati lisaks tegeleda ja meeldiv on teha tööd, mis lihtsalt sobib. Eneseteostust pakub seegi. Kõiki ideaale pole võimalik elus saavutada. Selle asemel on kompromissid ja tõeline enese tundmine.

(25-05-2013 20:58 )Makemake Kirjutas:  Tänud, venezia ja levis, vastamast. Tõsi, selleks, et hobist töö saaks, peab sellele hinna määrama ja ise midagi tegema või asuma kuhugi tööle. Selleks, et hind määrata, peab ikka väga hästi oskama seda valdkonda, aga mina olen terve elu õppinud hoopis teises suunas. Sellepärast tundubki täiesti lootusetu mõte... Ja sellest ka kahtlused, et kas see on üldse võimalik..

Lihtne variant on ,et räägid inimestele seda mida nad kuulda tahavad. Täiesti ilma irooniata ütlen seda.

(25-05-2013 21:22 )Martichoras Kirjutas:  Igal pool polegi vaimsus peamine. Kohutavalt tüütu oleks leida ennast keset labaste nõidade kemplemisi. Seega tasub järele mõelda, mis ikkagi parem on.

Ei, ma ei mõelnudki midagi sellist. Ma tunnen ennast nö "lillelaste" seltsis ebamugavalt. Nõidadest ma ei tea midagi, pole veel ühtegi kohanud

---

(26-05-2013 12:44 )venezia Kirjutas:  Lihtne variant on ,et räägid inimestele seda mida nad kuulda tahavad. Täiesti ilma irooniata ütlen seda.

Ilmselt saab ka nii, aga mis selle väärtus võiks olla? See poleks kindlasti see, mida ma südames õigeks pean.

See on üks võimalus. Tegelikult on nii,et ise saad inimest jälgida ikkagi ja teha mis vaja, näiteks. Ega ei pea kõike välja rääkima.

---

Aga niiviisi on küll,et pane paar nõida ühte ruumi ja ühel hetkel nad kemplevad. Ja muuseas naudivad seda enamjaolt. Ülejäänud, kes pihta ei saa, peavad seda labaseks.

(25-05-2013 21:22 )Martichoras Kirjutas:  /-/ Võtsin seda tegelikult solvanguna, et inimpärdikud nõnna puurivad ja otsustasin, et mõni muu ametikoht on parem
Igal pool polegi vaimsus peamine. Kohutavalt tüütu oleks leida ennast keset labaste nõidade kemplemisi. Seega tasub järele mõelda, mis ikkagi parem on.

Labased inimpärdikud, eksole...

Ecce homo, ütleks ?
Sellistel puhkudel tuleb alati meelde jutuke Eno Raua tolmuimejast, kes viiekopkalise alla neelas.

Ah, inimestel pole häda suurt midagi. Labased on need, kes pidevalt kisklevad ja torgivad. Või pean veel täpsustama?