Esmalt võiks vaadata ühte "standardpilti", mille abil saab mistahes vaimse-taevase-pilvedetaguse asja ära seletada:
http://www.upload.ee/image/2911023/peenkehad75.JPG
Seekord tuleks keskenduda pildi paremas osas oleva "Inimese elukaar" juurde (kõik pildi "samal kõrgusel" olevad objektid kirjeldavad sarnast olemust: nii saab siduda erinevate vaimsete õpetuste osi).
Samuti tuleks aru saada, et "peenem loob jämedamat", ehk vaim (vaimne/atma ja ühtsuse/buddhi tasand) loob/juhib/animeerib hinge (mentaane ja astraalne/emotsionaalne tasand), ning hing loob/juhib/animeerib füüsilist keha (füüsiline keha ja eeterkeha).
Seega on tobe mõtlemine "kontrollida vaimu (füüsilise keha põhiselt)" - pigem on ikka nii, et vaim kontrollib hinge ja füüsilist keha.
Igatahes surm seisneb füüsilise keha ja eeterkeha eraldumises (joonisel on see "3 päeva vaikust"): füüsiline keha "heidetakse ära", kuid eeterkeha jääb mõneks tunniks/päevaks seotuks astraalkeha ja veelgi peenemate hinge/vaimu osadega.
Seejärel heidetakse ära ka eeterkeha, ning läbitakse madalamad astraaltasandi kihid, ehk "puhastuli", mida mõned põrguna tajuvad (1-20 aastat) - nii jõutakse välja astraaltasandi ülemisse ossa, kus on "astraalne paradiis" (seal ollakse ca 1-60 aastat) - kui inimene on elanud vaid emotsioonides (ilma mõistuseta), siis suunatakse ta siit tagasi uude kehastusse, kuna tal pole mentaaltasandi kogemusi maisest elust.
Kes on aga elanud mõistuses, see mõtestab mentaaltasandil olles oma maist elu lahti (50-1000 aasat) - kuni ta suuanakse uude kehastusse karmaliste probleemide parandamiseks.
Kes on elanud "pühakuna" ühtsuse/buddhi tasandil, see mõtestab ühtsuse/buddhi tasandil olles oma maist elu lahti (tuhandeid aastaid) - kuid ta saab pühakuna "ära heita" oma karmalise keha, siis pole tal sundust uueks kehastuseks karmalise süsteemi raames, st pühak saab valida oma kehastumise aega ja kohta.
Kes on elanud vaimsena, see jõuab välja ka vaimsuse/atma tasandile, kus asub "nirvaana piir" - kui kõik maised kogemused on omandatud, siis pole vaimul enam "tõmmet" maiste kehastuste poole, ning edasine areng toimub veelgi kõrgematel "nirvaana tagustel" tasanditel, kus toimub aktiivne vaimne tegevus ilma füüsilise kehata.
Inimese elukaar on võrreldav peegelpildina "elukutseliste pättide" pideva ringliikumisena vangla-vabaduse vahel: vabaduses olles tehakse järjest hullemaid pättusi, et võimalikult kauaks "sõprade sekka" vanglasse tagasi saada - selle peegelpilt on "inimese elukaar", kus füüsilises elus üritatakse omandada järjest peenemaid/kõrgemaid kogemusi, mida saaks surmajärgses elus võimalikult kaua lahti mõtestada võimalikult kõrgetel/peenetel tasanditel.
Kuna "surma olemus" seineb jämedamate kehakihtide äraheitmises, ning teadvus on peenemate kehakihtide omadus, siis jäävad "hauataguses elus" alles hinge põhised tunded ja mõtlemine, ning vaimu põhine tahe ja loomisvõime.
See, mida me tajume kummitustena on reeglina "äraheidetud eeterkehad", kes üritavad oma pooleli jäänud maist tegevust lõpuni viia: kuna neil eeterkehadel pole aga enam taga hinge/vaimu, siis pole kummitustel ka "teadliku teadvust" (nad vaid ajavad oma kunagist lahendamata jura, ehk ei suuda aduda tänase hetke reaalsust).
Füüsilise keha põhised soovid stiilis "anna peale surma endast teispoolsusest teada" on vaimu jaoks tarbetu tegevus: ehk nii nagu riidekapist prügikasti (surma analoogia) visatud riidehilbud (lähedaste analoogia) ei ürita üksteisega suhelda - nii ei ürita ka lahkunu hing/vaim suhelda elavate füüsiliste kehadega: pigem käib see suhlus hinge/vaimu põhiselt, ehk tunnetuslikult, kuid ainelisse ilma kivistunud ei taha/suuda sellist tunnetust kasutada (ähh, mingi haige/segane uni/nägemus oli jälle, peaks vist rahusteid rohkem võtma: nii pannakse oma tunnetus ja tajud veelgi rohkem lukku rahustite ja hullurohtude abil).