1989. aasta 1.-4. oktoobril leidis Märjamaa kandis aset terve rida ufo- ja tulnukavaatlusi, mis viitasid vähemalt sel perioodil sealse piirkonna anomaalsele aktiivsusele. Neist enim kajastatud ja seetõttu kõige tuntum Haimre risti piimaauto lugu on vaid üks kaasus võrdlemisi pikas sündmuste ahelas, mille paljud elemendid moodustavad sarnase mustri. Kuigi siinseski foorumis leidub üksikuid vihjeid tollastele sündmustele, on need siiski katkendlikud ega näita toimunut laiemas ulatuses – esitaksin antud seeria üksikepisoodid esmalt kronoloogilises järjestuses ning lõpetaksin kirjutise kokkuvõtva analüüsikatsega.
Aeg: 1. oktoober u kl 24:00
Koht: u 50 km enne Tallinna Pärnu-Tallinna maanteel
Andres Sepp sõidutas autoga oma rasedat naist Pärnust Tallinna haiglasse, kui äkitselt nende sõiduki mootor seiskus ja tuled kustusid. Mees märkas kahte lühikest halli värvi kogu, kes kandsid hõbedasi kostüüme ja asusid autost 12-15 m kaugusel. Olendid hakkasid aegamisi liginema ja niigi hirmunud Sepp haaras kaasasolnud signaalrakettide püstoli järele, et kaitsta lapseootel naist. Ta tulistas tulnukate vahele esimese raketi. Kui laskja oli valmis uuesti sihtima, valitses maaneel tühjus. Hämmeldunud mees vaatas enda ümber ringi ja avastas veidi eemal paiknevalt põllult ovaalse objekti. Pea koheselt tõusis UFO õhku ning lendas üle maantee minema. Nüüd käivitus auto mootor probleemideta.
Allikas: Robert K Lesniakiewiczi intervjuu Dr. Valentin Psalomshchikoviga ajakirjast Kaleidoscope NLO 45/2003
Aeg: 2. oktoober u kl 6:30
Koht: Tallinn-Pärnu maantee 69. km Haimre teeristil
Eelpool mainitud kellaajal ja suunal sõitis piimaringile piimaauto, mille roolis oli Rapla Autobaasi Märjamaa kolonni autojuht, 40aastane Toomas Vendel ja laborandina kaasas Laine Pilov. Järgnevalt juhtunu tegi tuntuks 4. oktoobril asjaosalisi intervjueerinud Noorte Hääle reporter Väino Raskasov. Igor Volke juhitud uurimisgrupp jõudis pärale päev hiljem. Esmalt vesteldi laborandi, siis autojuhiga.
Pilov rääkis: „Esmaspäeval, 2. oktoobril jäime piimaringile natuke hiljemaks. Jutustan, mida nägin ja mida veel mäletan (märgatavad olid mälulüngad seoses toimunuga). Tulime Tallinna poolt ja ma hakkasin nägema eemalt, nagu oleks kusagil suitsu. Me ei rääkinud autojuhiga omavahel. Jäi mulje, nagu põleks kuskil midagi. Sõitsime lähemale ja kui auto juba seisis, nägin, et oli mingi tünni moodi asi, pealt hõbedakarva, alt tumedam. Hakkasin natuke kartma ja märkasin kohe kahte kuju. Seda ma ei tea, kas nad liikusid või seisid, ainult et nad nagu vehkisid kätega.
Ja pärast seda ei tea ma enam mitte midagi. Peaaegu pool ringi sõitsime niimoodi, et ei rääkinud autojuhiga mitte midagi. Siis hakkasime rääkima, kui Vendel küsis, et mis see nüüd siis oli. Aga tema teab rohkem, küsige temalt.“
Uurimisgrupp jätkas esialgu Pilovi küsitlemist.
K: „Kus teie auto seisis?“
V: „Ma tõesti ei mäleta, kas seisime Pärnu maanteel või olime juba ära keeranud.“
K: „Kui kaua te autoga paigal seisite?“
V: “Oi, see oli vähe aega, aga ma ei tea, sest ma ei tea, millal me hakkasime edasi liikuma – see kõik oleks nagu unes juhtunud. Autojuht ütleb ka, et me ei vestelnud pärast seda üldse. Inimesed pärast ütlesid, et ma olin imeliku näoga, ei rääkinud mitte midagi. Piima kogusime ikka kokku ja õhtul tegin aruande ka ära, aga töö ei istunud kuidagi, rehkendamine läks pidevalt valesti.“
K: „Kui suured olendid olid?“
V: „Ei oska öelda. Suured nad küll ei olnud. Mul on meelde jäänud, et käed olid pikemad kui tavalisel inimesel.“
K: „Riietus?“
V: „Ei. Mul on selline tunne, et nagu robotid. See tundus esimesel pilgul nii, aga ma ei tea, sest pärast ma ei mäleta enam midagi.“
K: „Aga see tünn? Kui suur see oli?“
V: „ See oli nendest kõrgem. Minu meelest tundus esialgu väga suur olevat.“
K: „Hilisem enesetunne?“
V: „Ei ütleks, et midagi erilist. Ei tea, nagu unes käisin ringi. Töö tegin ju ikkagi ära. Peavalusid mul ei olnud ja pole praegugi, võib-olla nüüd tulevad – pinnitakse nii hirmsasti.“
K: „Kas järgmisel ööl magasite rahulikult? Unenäod?“
V: „Ei, unes ma küll ei näinud. Ma just kartsin, et võib-olla näen nüüd unes. Ainult ärkasin hästi tihti ja vaatasin kella.“
Toomas Vendel kommenteeris: „Hakkasime Haimre peale ära keerama ja… korraga tõmbasin teisele poole. Alguses ei näinud üldse mitte midagi ja siis järsku nägin, et midagi ees läigib. Alt oli kõik helesinine. Jätsin auto seisma, lülitasin mootori välja ja hakkasin vaatama, mis see on. Ma ei mõelnud mitte midagi ja siis järsku tulid kaks inimest sealt seest välja. Lükkasin ukse kohe risti lahti ja hakkasin ukse ja kabiini vahelt vaatama. Nad jäid umbes kolm meetrit eemal autost seisma. Tünn oli umbes kümmekond meetrit eemal. Nad tegid imelikku häält ja olid enam-vähem kõrvuti. Nad olid umbes meeter viiskümmend pikad. Käed olid pikad, põlvini või veelgi enam. Nägusid ei olnud näha. Nad olid ka üleni läikivas, sama karva nagu see tünn, sellist läikiva hõbeda karva.“
K: „Kuidas nad ilmusid?“
V: „Kui nad sealt seest välja tulid, ei näinud ma üldse, kustkohast. Täna ma mõtlesin, et võib-olla sellepärast ei näinud, et nad olid raketi kesta moodi. Ust, akent või luuki polnud näha.“
K: „Kas sõitsite teepeenrale või jäite keset teed?“
V: „Ei, mul oli igalt poolt võimalus mööda sõita. Pärnu maanteelt olin ära keeranud, aga kohe pärast seda jäin ka seisma.“
K: „Kuidas rakett välja nägi?“
V: „Nagu silotorn. Alumist osa ei näinud, kõik oli helesinine. Kas see oli vastu maad või oli vahe ka vahel, seda ma ei tea. Kogu see kera sätendas, nagu oleks läikima nühitud. Kõrgus oli 3,5-4 meetrit.
K: „Kuidas need olendid välja nägid?“
V: „Pead nagu eraldi polnud, ülemine osa oli kumer. Käed olid allapoole põlvi. Ka jalad olid sama jämedad kui meil. Riietus metalli värvi. Detaile ei mäleta, ei mäleta, mis jalas oli. Varje ei näinud.“
K: „Mida nad tegid?“
V: „Nad vehkisid kätega. Ei oska öelda, kuidas. Nagu oleks näidanud sinna, selle tünni peale. Seletasid nagu omavahel.“
K: „Kas nad teie poole pöördusid?“
V: „Sellist liigutust ei olnud, et oleks mind välja kutsunud. Omavahel näitasid küll sinna raketi peale.“
K: „Mida veel märkasite?“
V: „Sisse läksid nad ka mittekusagilt. Kõndisid nagu päris. Ma vaatasin neid, nagu oleks hüpnoosi all olnud, ei tea, mida ma vaatasin, lihtsalt vaatasin ja oligi kõik.“
K: „Kas olendid rääkisid omavahel?“
V: „Hakkasid rääkima. Algul tulid, siis oli korraga kuulda mingi imelik häälitsus, see meenutas kriginat või midagi sellist. Olen proovinud kuidagi seda teha, aga ei tule välja. Kas nad rääkisid omavahel või minuga, seda ma ei tea.“
K: „Kuidas rakett kadus?“
V: „Nad pöörasid ringi nagu inimene ikka, läksid ja läksid ning kadusidki. Siis läks see sinine valgus suuremaks, käis sahin ja seejärel pani niisuguse kiirendusega minema, et… Mingit leeki alt ei tulnud ega jutte järele ei jäänud. Hetke pärast oli ainult täht taevas näha. Tõmbasin ukse kinni ja sõitsime edasi. Poole ringi peal tuli suur huvi ja küsisin Lainelt, mis asi see nüüd oli. Masin läks kergesti käima.“
K: „Kas hirmu ka tundsite?“
V: „Kui nad ära läksid, siis oli selg märg. Hirmutunnet polnud aga sugugi. Ma ei tea üldse, mis asja ma sel ajal mõtlesin. Lihtsalt vaatasin nagu mingit imeasja. Tulid, olid ja läksid… Mul on see kõik veel praegugi silme ees.“
Allikas: Ufopäevikud; Volke, Igor; Baltic Media OÜ, Tallinn; 1998
Aeg: 2. oktoober u kl 7:30
Koht: Haimre
Kaks bussijuhti, A. Ott ja V. Kuzin, sõitsid samas piirkonnas asulast välja, kui nad märkasid kahte lühikest halli hõbedases riides olendit, kes seisid keset teed telikulaadsele statiivile maandunud hõbedase kerakujulise objekti kõrval. Bussijuht üritas vältida kokkupõrget, tõmmates rooli järsult paremale. Olendidki tõmbasid end järsult teisele poole teed, ent nende viskumine toimus nagu katapulteerumine ragulkalt, nähtava tõukejõuta. Mehed ei peatunud ja jätkasid oma reisi.
Allikas: Robert K Lesniakiewiczi intervjuu Dr. Valentin Psalomshchikoviga ajakirjast Kaleidoscope NLO 45/2003
Aeg: 4. oktoober u kl 19:00
Koht: Haimre
Pärnu maantee 69. kilomeetri viidast u 800 m eemal vana mõisapargi servas paiknevate lehmalautade juures hargnes mainitud ajal hulk uusi sündmusi. Lüpsja Heldur Smirnov nägi laudast väljudes pargipuude kohal kohakuti asetsevaid viie-kuuemeetrise läbimõõduga rohekassiniseid helendavaid rõngaid. Tema kutse peale tulid ka kaastöötajad nähtust uudistama. Rõngad tihenesid pimestavaks tuleks. Kui mees kiirustas koju auto järele, et asja lähemalt uurima sõita, kõlas tume müts ja valge tulekera sööstis taevasse.
Naaberfarmi lüpsja Maire Tamm oli pea samal ajal teel koju. Haimre pargis seisid korraga ta ees kaks helenduvat, läikiva kattega kuni pooleteisemeetrist inimlaadset olevust. Üks neist tõstis käe ja kostis kumisev hääl: „Teist saab uus inimene!“ Surmani kohkunud naine vehkis eituse märgiks käega ning püüdis põgeneda. Koduni läbitud 70 meetrit ühes üksikasjadega osutusid mälust pühituteks. Ülestõstetud kätt tõlgendas ta kaasakutsena.
Allikas: Ufopäevikud; Volke, Igor; Baltic Media OÜ, Tallinn; 1998
Haimre sündmuste seeria pälvis üleliidulist huvi. Pärastine magnetomeetriline mõõtmine, mis toimus kaks nädalat hiljem Tomski Polütehnilise Instituudi geofüüsik Salnikovi initsiatiivil, ei tuvastanud Haime teeristil foonist erinevat radioaktiivsust. Ometi esinesid nõrgad foonilised näitajad kohas, millele osutas Toomas Vendel ja mille biolokatsiooni operaator registreeris koheselt. Samas polnud tee asfaltkattel ilmseid jälgi mehaanilisest või termilisest kahjustusest. Nagu võib siinsest foorumist lugeda, ei tuvastanud ka 2009. aasta mais Haimres toimetanud isetegevuslik Para-webi uurimisgrupp seal mingeid radioaktiivseid ilminguid.
Kindlasti väärib märkimist, et neljal juhul vaadeldi üle maailma tuntud halli tüüpi humanoide – kõikidel juhtudel kandsid humanoidid hõbedasi rõivaid, ühel juhul suhtlesid tulnukad kätemärkide ja arusaamatute häälitsuste abil (Vendeli ja Pilovi episood) ning viimasel juhul leidis aset ilmselt telepaatiline kontakt (Maire Tamme episood). Otsest huvi ega agressiivsust ei ilmutatud. Tõsi, antud päevadel lekkis ringlusesse kuulujutt, et vähemalt Tamme episoodi puhul on asjasse segatud Valtu kooli poisid. Uurijate poolt välja pandud „kõrvad“ kontraversiooni ei kinnitanud ning poisid jäidki tabamata. Kolmel juhul nähtusega kaasnenud lennuaparaatide vaatlused (Andres Sepa episoodis ovaalne keha, Vendeli-Pilovi episoodis tünnilaadne objekt ja bussijuhtide nähtud statiivile-telikule toetuv keralaadne moodustis) ei luba siiski teha täpsemaid järeldusi – toimusid ju need suhtelises pimeduses, keskööl või hommikuhämaruses. On teada UFOde võime muuta oma kuju. Enamike vaatluste reaalse toimumise kasuks räägib veel asjaolu, et niivõrd mitmete üksteisest sõltumatute tunnistajate tähelepanekud leidsid aset sedavõrd lühikesel perioodil ja kontsentreeritud maa-alal, et raske on uskuda psühholoogilisi hallutsinatsioone kui ainuvõimalikku seletust.
Ufovaatluste rohkus Eesti taasiseseisvumise ajajärgul on üldtuntud tõik. Miks meelierutavatest poliitilistest sündmustest kubisenud ajal sai vähemalt nn Haimre piimaauto intsident üsna põhjaliku ajakirjandusliku kajastuse osaliseks, annab selgitada Väino Raskasovi sõnadega Rahva Häälest: „Rapla rajoon ja eriti Märjamaa kant on ilmselt tundmatute lendavate objektide erilise huvi osaliseks saanud. Me ei pööraks asjale sellist tähelepanu, kui kõigega ei kaasneks inimestesarnaste olenditega kohtumine.“ Sealsamas lähedal, Kasti tee ristis, nähti 2003. aastal hääletult heljumas suurt kolmnurka. Et midagi Haimre-Märjamaa kandis (üldse kogu Raplamaal) alaliselt toimub, on selge. Raplamaale jääb ka kurikuulus Kaiu raba. Ehkki mitmed autoriteetsed allikad viitavad sealasuvale maaväliste baasile või isegi millelegi enamale - dimensioonide ühendusväravale -; jääb siinkirjuta kompetents sedalaadi asjade võimalikkuse hindamisel ebapädevaks.
Allikas:
http://www.hot.ee/parawebraport/haimreraport.pdf