Ühe tavalise küla juhtumid

Tere. Hoiatan teid ette, et tulemas on pikem jutt. Olen mõnda aega kogunud mulle huvipakkuvaid juhtumeid ühes konkreetses Eestimaa külas. Ma panen oma lood kirja ainult ühel eesmärgil. Ma ei soovi mingil juhul avaldada ei enda ega ka küla nime kus see toimub. Mind huvitab ainult teie, kes te olete ilmselt staažikamad paranähtuste uurijad kui mina, arvamus. Ma teadvustan endale asjaolu, et ma võin endale kõike ette kujutada aga mind huvitab kas ka teie arvate nii.

Juba pikemat aega on ühes piirkonnas nähtud ebaproportsionaalselt palju paranormaalseid nähtusi. Minu sõbra vanavanaema kes kunagi antud külla elama asus ei soovinud siia üleüldse kolida sest kristlasena oli ta veendunud et kogu küla on neetud. Suures plaanis võib vaatluste järgi küla jagada kolmeks: küla ise, lagendik ning mets, kokku umbes 2x3 kilomeetrit. Ükski vaatlustest ei ole linnalegend, tean konkreetseid inimesi isiklikult.

Ühest juhtumist olen siin foorumis juba ka pajatanud. Lugu leidis aset ca 15 aastat tagasi. Tulin koos ema ja sõbraga metsast jalutamast ning kõndisime vanal karjateel, ühel pool mets ja teisel pool lagendik. Äkitselt märkas mu ema mingit objekti meist ca 500 meetrit eemal ja kõrgel pilvedes. Vahemaad on lihtne hinnata kuna taldrik hõljus umbes vana nõukogude-aegse roostes veetünni kohal mis keset põlde asetses. Ise olin 4-5 aastane ja ei osanud taevas õigesse kohta vaadata mida ema ja sõber mulle näidata püüdsid kuid hiljem olen emalt välja uurinud, et tegemist oli klassikalise taldrikuga mis oli musta värvi. Kui olime mõne minuti jagu objekti vaadanud hakkas see meie poole liikuma ning jäi umbes poole maa peale seisma (umbes 250 meetrit). Ema haaras nüüd paanika, ta haaras mind sülle ja jooksime kodu poole. Terve selle tee jälitas taldrik meid, ta ei tulnud enam lähedamale hoides distantsi kuid liikus meiega paralleelselt kaasa 250 meetri kaugusel terve kodutee. Sõbra majani jõudes jäi ka taldrik seisma. Kutsusime ka sõbra isa nähtust vaatama kuid selle aja jooksul taldrik eemaldus ja lendas üle lähedaloleva asula kus teda nägid veel mitu inimest. Hirmutavaks teeb kogu selle loo asjaolu, et objekt oli meist kolmest ilmselgelt huvitatud kuna selle liikumistrajektoor ja kiirus vastasid meie omadele.

Mäletan juba varasest lapsepõlvest kuidas vanaema kutsus mind kord ühel talveööl „raketti“ vaatama. Metsa kohal põles mingi leek mis peale paarikümmend sekundit kadus ning tollal ei osanud ma sellest midagi arvata sest olin umbes viieaastane. Olin kindel, et nägin venelaste raketti. Samuti oli mu nüüdseks manalateed läinud onu väga suur paranähtuste fanaatik – ma ei oska öelda millest see tulenes kuid tagantjärgi võib arvata, et ta on näinud nii mõndagi mida keegi teine kunagi teada ei saanud. Kord rääkis ta mulle, et nägi külas asuva risttee kohal helendavat kollast kera mis ühe koha peal hõljus. Ta jooksis kiirelt tuppa ja kutsus ka minu vanaisa nähtust vaatama. Olles nähtust mõnda aega vaadelnud hakkas kera nende poole liikuma, vahemaa võis olla umbes 50 meetrit. Onu sattus paanikasse ja jooksis majja tagasi samas kui vanaisa minestas ära. Tegemist oli raudse närviga mehega ja onu oli hiljemgi veendunud, et kera „tegi“ talle midagi. Rohkem ta juhtunust ei mäleta kui et mingil hetkel olid mõlemad jälle toas tagasi.

Ühel kottpimedal ja tuulisel sügisööl nägin ka mina metsa kohal veidrat objekti. Tegemist oli tumekollase keraga, kohati oli näha ka punast oranžikat värvi. Olgu, tegu on tavalisest eredama tähega või mõne planeediga mõtlesin ma kuid jäin siiski objekti edasi vaatama sest ta oli ilmselgelt liiga madalal et olla täht vaid natukene kõrgemal kui metsa puud. Ühel hetkel mulle tundus, et objekt liigub kaootiliselt, justkui võngub üles-alla, paremale-vasakule, teeb ringe koha peal ning muudab ka eredust. Arvasin, et tegu on optilise illusiooniga ja võibolla tuules kõikuvad õunapuuoksad ja pimedus mängivad mu nägemismeeltega. Seepärast muutsin vaatluskohta, jälgisin objekti kolmest kohast ning viimasest kohast seda vaadeldes nägin selgelt kuidas ta jõnksutas üles-alla seal metsa kohal, justkui midagi otsides ja puude vahel liueldes. Objekt liikus silmnähtavalt ja palju kaootilisemalt kui vaatluse alguses. Liikumist kirjeldabki hästi see, et justkui "otsis midagi metsast." Sain teda oma 10 minutit jälgida ning siis ta kadus metsa taha ära, langes või "maandus" sinna lauge nurga all. Tumekollast kuma oli veel mõnda aega näha.

Viimased vaatlused pärinevad selle aasta sügisest. Sõbral õnnetus koju minnes näha minu maja taga oleval lagendikul kollast kera mille ta hindas umbes kuu suuruseks kuid kuna ta oli umbes kilomeetri kaugusel tunnistab ta, et see ei pruugi päris täpne võrdlus olla. Kera laskus heinamaale ja tõusis taas üles korrates seda manöövrit mitu korda kuni kadus metsa taha, vaatlus ise kestis paar minutit. Sõber tegi telefonikaameraga objektist ka pilti aga kuna oli öö siis on näha vaid hägune kollane kera mustal taustal. Soovi korral võin fotot ka jagada kuid tegemist ei ole mingil juhul tõestusmaterjaliga.

Viimase detailina nägid paar nädalat tagasi kaks inimest öösel kella kolme paiku pulseerivat sinist valgust pilvedes. Äikeseks nad seda ei pidanud kuna valgus pulseeris kindlas rütmis justkui morsekoodina. Kogu vaatlus kestis umbes 30 sekundit.

Lõpetuseks pean rõhutama, et olen vaadanud ka taevakaarte. Tean kus asetseb eri aastaaegadel Veenus ja kus võib näha Siriust. Kui keegi suudab mulle antud nähtused ära seletada mingite ratsionaalsete asjadena on see väga hea. Ma ei ole huvitatud nende nähtuste edasisest uurimisest, mulle lihtsalt tundub, et neid on kogunenud kuidagi liiga palju. Ma tahan lihtsalt teada: mida teie arvate?

Geomagnetiline anomaalia, mis laseb mingitel teadmata tingimustel mõnikord näha rohkem kui ametlik reaalsus.
Aga kui ei lubata kohta avaldada, ega siis ei olegi mõistlik seda teha.

WhiteWolf, kohta ei soovi ma avaldada puht oma privaatsuse seisukohast. Aga mis oleks siis sinu seletus nähtustele ehk siis kuidas seda geomagneetilist anomaaliat mõista? Mingid energiakogumid a la keravälk?

Kõik meie ümber on energia, sina oled ka 'energiakogum', mina kah. Terve Uniwersum on energia.
Aga neid siniseid, kollaseid, oranže valguskerasid ei ole vaja karta. Nad on lihtsalt... ühest teisest reaalsusest. Mul käis ükspäev lilla valguskera peast läbi, valge-kuldsetriibulisi olen ka kunagi ammu näinud.
Anomaalia laseb silmale nähtamatuid sagedusi tajuda, muud midagi.

Pigem lihtsalt intelligentsed helendavad kerad. Neid on nähtud maailma erinevates paikades
erinevatel aegadel väga palju ja erinevaid:

http://www.para-web.org/showthread.php?tid=5774

Muuseas, Eesti maastikul väga huvitavad juhtumid!

Kerad keradeks, esimeses juhtumis oli ju must taldrik!?
Vot see väide on tõesti huvitav.

Pooldan ka seda seletust:

(29-11-2011 22:25 )WhiteWolf Kirjutas:  Geomagnetiline anomaalia, mis laseb mingitel teadmata tingimustel mõnikord näha rohkem kui ametlik reaalsus.

Muhu lõkitsa paneksin ka samasse kategooriasse. Kuid antud anomaalia näikse veel vägevam olevat. Must taldrik võis aga olla mingi maine sõjatehnika, mis tuli anomaaliat uurima ("musta kolmnurga" analoog)? Aga kuna kirjelduse järgi lendas hääletult, siis ei tea ...

Minu praeguse ettekujutuse järgi geomantiline anomaalia mõjutab kuidagi inimese aju nii et see a) kas näeb "teistmoodi kokkupandud reaalsust", b) hakkab "nägema" seda, mida mingid "filtrid" ajus meil tavaliselt näha ei lase, c) hakkab nägema hallutsinatsioone või d) kolme esimese punkti kombinatsioon. Isiklikult mina neid hallukateks ei pea, aga kahjuks tänapäeva ajuteadus ignoreerib seda nähtust.

Aga huvi pärast küsin, kas see küla on hääbuv või pigem elujõuline (no eesti muu maaelu mastaabis), kuidas on sealsete püsielanike tervis võrreldes mujalelavatega? Et teada saada, kuidas see anomaalia üldisemalt mõjub.

Lisan:
aga kuna vähemalt üks valguskera on ka fotole jäänud, siis kõige tõenäolisem on variant b.

______________________________

Jätkan veel leiuga netist:

Tsitaat:DNA ja ussiaukudega on seotud veel üks nähtus. Üldjuhul on sellised imepisikesed ussiaugud äärmiselt ebastabiilsed ning püsivad lahti ainult sekundi murdosa. Teatud tingimustel suudavad stabiilsed ussiaugud end korrastada ja seejärel moodustada selgelt eristatava vaakumpiirkonna, milles näiteks külgetõmbejõud võib muutuda elektriks.

Vaakumpiirkonnad on kiirgavad ioniseeritud gaasi kerad, mis sisaldavad märkimisväärset energiahulka. Venemaal on alasid, kus selliseid kiirgavaid kerasid esineb väga tihti. Sellele leiule järgnenud segaduses alustasid venelased tohutuid uurimisprogramme, mille tulemusena tehti muuhulgas ka osa ülalmainitud avastustest.

Paljud inimesed teavad vaakumpiirkondi kui taevas säravaid kerasid. Tähelepanelikumad inimesed silmitsevad neid imestavalt ning küsivad endalt, millega on küll tegu. Mina mõtlesin kord: "Terekest, sina seal üleval. Kui sa juhtud olema UFO, lenda taevas ringi kolmnurgakujuliselt." Järsku hakkasidki valguskerad kolmnurkselt liikuma.

Või siis kihutasid nad taevas ringi nagu hokilitrid. Nad kiirendasid nullist meeletute kiirusteni, ise sujuvalt taevas edasi liueldes. Mul polnud teha muud kui jõllitada ja olen sarnaselt paljude teistega pidanud neid UFO-deks. Nähtavasti sõbralikeks UFO-deks, sest nad lendasid kolmnurkselt vaid selleks, et minule heameelt valmistada.

Nüüd on vene teadlased avastanud arvukate vaakumpiirkondadega täidetud alades seda, et mõnikord lendavad need valguskeradena maapinnalt taevasse ja neid kerasid on võimalik mõttejõul juhtida. Nagu on selgunud, kiirgavad vaakumpiirkonnad madalsagedusel samu laineid, mis tekivad ka meie ajus.

Selle lainetevahelise sarnasuse tõttu ongi need kerad võimelised me mõtteid lugema. Joosta õhinal vastu mõnd sellist maapinnal asetsevat kera ei pruugi olla eriti hea mõte, sest need valguskerad sisaldavad tohutul hulgal energiat, mis suudab panna meie geene muteeruma. Tuleb ära mainida, et suudab, mitte ilmtingimata peab.

http://alkeemia.ee/artiklid/Teadlased-on...123/c-439/

Üldjuhul inimene siis selliseid "ussiauke" ei näe.
Teatud kohtades (geomantilised tsoonid) inimesel kas "filtrid" lähevad rikki või "ilmuvad" ussiaugud just sellistes kohtades, või lausa tänu ussiaukudele saamegi me neid kirjeldada geomantiliste/geopatogeensete (ei ole päris üks ja sama ) tsoonidena. Kõige tõenäolisemalt on kõik korraga.

Küla elujõulisus on selline, et talvel varjusurmas ja suvel pigem elujõuline. Enamus vaatlusi on toimunud seega "varjusurma" ajal. Kui nüüd järgi mõelda siis oli ja on seal inimesi elanud väga kõrge eani. Ma ei oska öelda kas siin võiks seost näha. Arvan pigem, et tegemist on tavalise külaga. Teemast läbi käinud soovitus "neid pole vaja karta" on muidugi heatahtlik iseenesest aga kulub veel aega enne kui sellega hakkama saan.

(30-11-2011 10:19 )Marina Kirjutas:  Muhu lõkitsa paneksin ka samasse kategooriasse.

Neid on mitmes mõõdus ja konsistentsis, aga põhimõtteliselt küll jah. Maine keravälk paistab olevat mingi algelisem samalaadne lahendus, aga täpselt ei tea, sest 'päriselus' keravälku pole nägema juhtunud.

(30-11-2011 01:09 )Päikeseinsener Kirjutas:  ... esimeses juhtumis oli ju must taldrik!?

Äkki oli lihtsalt pesemata taldrik?

---

(30-11-2011 11:00 )Dedicated Kirjutas:  Küla elujõulisus on selline, et talvel varjusurmas ja suvel pigem elujõuline. Enamus vaatlusi on toimunud seega "varjusurma" ajal.

Ahhaa, seega siiski ei näidata end eriti. Nunuh.

Vabandan,kui kuidagi peale käin,aga kas see küla asub Järvamaal ?