Jälitamine .

Pidevalt jalutades yksi vaatan koguaeg taha kardan et keegi jälitab . Iga praks , kohin või naks kohe keeran pea . ja ma jalutan rohkem õhtuti ja just õhtuti ma kardan aga päeval pole midagi .
Kuidas ennast julgustada ?

Kuula midagi, näiteks muusikat, mis viib mõtted mujale, või siis mõnda huvitavat jutusaadet.

Mida sa täpselt kardad õhtuti üksinda tänaval kõndides?

Tundub olema klassikaline paranoia aga tavaliselt selle tekkimiseks on mingi põhjus, kas on midagi juhtunud või ise oled midagi teinud. Kui sa ei taha sellest avalikult siin foorumis rääkida soovitan minna mingi psühholoogi juurde ja rääkida oma mured ära. Suht võimalik et siis hirmud kaovad ära.

Ühel tuttaval oli sama teema. Arstid diagnoosisiid kilpnäärmes probleemi. Tundub imelik aga äkki tasub arsti juurde minna

Mine jah arsti juurde, äkki diagnoosib ajukasvaja siis võibolla saad kiirguskambrisse jne......
Puhka välja ja mõtle selge peaga

Jep see on hea idee, sul pole mõtet midagi karta nagu nii sa lõpetad elu surnuna
Aga siiski elu tasuks elada täiel rinnal, mis tähendab et kui on midagi viga ja ise sellega toime ei saa tulla tasub teiste poole pöörduda, kui nemad sind aidata ei suuda äkki vähemalt siis suunavad, nagu mina üritangi.
(To "lihtsalt": mis ajast psühholoogid ajukasvajaid diagnoosivad Need inimesed ei ole selgelt nägijad ega diagnoosi haigusi, vaid on inimesed kellele sa saad oma mured kurta ja lõpuks oma murele mingi lahenduse leida.)

(01-02-2011 18:12 )Minna- Kirjutas:  Pidevalt jalutades yksi vaatan koguaeg taha kardan et keegi jälitab . Iga praks , kohin või naks kohe keeran pea . ja ma jalutan rohkem õhtuti ja just õhtuti ma kardan aga päeval pole midagi .
Kuidas ennast julgustada ?

Mida sa kardad? Milline on see hirmus stsenaarium, mida oma peas vaevuhoomatavalt (või lausa täitsa selgelt) ketrad kui jalutad üksi kodu poole ja väljas on pime?
Teema on mulle tuttav, olen kogenud se`s vallas. Kuidagi kasvasin suuremast hirmust välja. Minul oli muusikat kuulates küll just hirmsam, sest pidin teadma, et kuulen iga praksu ümbruses. Vajadus kontrolli säilitada, mis muud. Ja see võib vägagi häirivaks osutuda...
Kusjuures väikseimagi stiimuli tõttu selja taha vaatamine on suuresti ka harjumus. Alguses hakkad selja taha vaatama suuremate veidrate praksude tõttu, sest on hirm. Hiljem harjud pidevalt kontrollima oma ümbrust ning võid tabada end nii mitmelgi korral rohkem refleksist kui hirmust või reaalsest praksust selja taha vaatamas. Samas moodustab see nn nõiaringi, sest inimene on niisugune huvitav loom, et palju õpime me selgeks iseenda käitumisest. Ehk siis kui sa alguses reageerisid hirmule, siis hiljem oled sa iseenda reaktsioonist selgeks õppinud, et tõepoolest õhtul koju jalutada on ohtlik ning toimid (ja tunned) puhtalt refleksist. Ma mõtlen, et võiksid vahel proovida vastu panna kiusatusele selja taha vaadata (kui just reaalselt mingid jõmmid su taga ei kõnni). Kogemusest ütlen, et see võib päris keeruliseks osutuda, kuid on täiesti tehtav
Psühholoog võib sind mingil määral aidata küll, kuid imetegija ta loomulikult pole. Eeskätt pead kogu töö sina ära tegema. Tõenäoliselt annab ta sulle väikseid praktilisi ülesandeid ning samuti on temast abi kui kellestki, kes sind kuulab ja juhib tähelepanu valupunktidele, millest sa ise ehk endale aru andmata enesekaitseks nö üle lähed (olen käinud psühholoogi juures ning uurinud valdkonna kohta üsna põhjalikult).
Musta südametunnistuse ja ajukasvaja teemalisi kommentaare ei tasu väga tõsiselt võtta Tekitavad vaid hirme ning seda, üllatus-üllatus, täiesti asjata!
Jaksu sulle

arsti juurde ma päris kyll minna ei tahaks .. ja midagi sydamel kh pole , pigem jh kuulan muusikas või nii.[/u]

mul on ka selle jälitamisega suht sama lugu ,et nt lähen poodi ja tagasi tulles pimedas mul tuleb kananahk peale . Ja öösel nt ärkan , ei julge kööki minna,sest kui ytagasi tulen ,siis äkkikeegi võtab kinni sust .

To Minna-: Arvatavasti peitub siis selle hirmu tagamõte kusagil alateadvuses, kas siis lapsena on midagi juhtunud või siis eelmistes eludes. Igal juhul tasub sellest rääkida, just verbaalselt, sest kirjutades ei pruugi sa kõiki oma mõtteid öelda ja nii ei saa tervikut pilti kokku. Kui ei taha psühholoogi juurde minna äkki on mingi perekonna liige või hea sõber kellega rääkida. Igatahes ma arvan, et probleemid on lahendamiseks mitte alla surumiseks.
To OuijaFan: Sinu jutust (nii palju kui ma aru sain) võib välja lugeda et sul on hirm pimeduse ees, mitte paranoia. Selle vastu on paar nippi. Esiteks käi poes valgel ajal või kui on talv ja läheb vara pimedaks võta tasku lamp kaasa. Ja kui sa öösel ärkad sa võid ju alati tuled põlema panna siis sa näed, et kedagi pole sinu juures peale sinu ja saad rahulikult ringi jalutada.

Võibolla Mannu leiab parema teema, kuhu see postitus panna, aga kõik see "viiruse" värk viib sinnamaale, et inimesi hakatakse kontrollima ja jälitama.
Leiutatakse uusi meetodeid ja lahendusi, kuidas "kõiki kahtlasi" ALATI jälgida.

"Statistikaamet hakkab viiruse leviku piiramiseks inimeste liikumist jälgima"

Valitsuse kriisikomisjon andis statistikaametile korralduse luua koroonaviiruse leviku tõkestamiseks analüütiline väljund, kasutades selleks elektroonilise side anonüümseid andmeid, teisisõnu mobiilpositsioneerimist. Eesmärk on projekt käivitada selle nädala jooksul, teatas statistikaamet.

https://www.err.ee/1068185/statistikaame...st-jalgima

(01-02-2011 18:12 )Minna- Kirjutas:  Pidevalt jalutades yksi vaatan koguaeg taha kardan et keegi jälitab . Iga praks , kohin või naks kohe keeran pea . ja ma jalutan rohkem õhtuti ja just õhtuti ma kardan aga päeval pole midagi .
Kuidas ennast julgustada ?

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,
Võta kraadid sisse ja must kass hoia ligi, must kass kaitseb, posijad ikka levitavad et must kass peab olema surnud, kuid omast kogemusest tean et elusa musta kassiga on palju lõbusam.