Uuring: 2030 elab iga teine inimene planeedil veepuuduses

Kliima muutumine ja vee liigkasutamine paljudes maailma piirkondades viib selleni, et peaaegu iga teine inimene elab aastal 2030 veepuuduses.
REKLAAM



Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) avaldatud kolme uuringu tulemused näitavad selgelt, et tööstuse, põllumajanduse ja majapidamiste võitlus vaba veeressursi pärast üha suureneb ning looduskeskkonna võimalused üha halvenevad, vahendas keskkonnaministeeriumi pressiesindaja.

Uuringu tulemused võtavad kokku veemajanduse arengusuunad järgnevatel kümnenditel. OECD peasekretäri Angel Gurria sõnul on vesi väärtuslik ressurss, mille eest tuleb maksta õiget hinda. Vee õige hind innustab vett vähem saastama ja raiskama ning investeerima vee infrastruktuuride arendamisse.

«Õiget ja õiglast hinda vee eest maksavad vee kasutajad neile teenusepakkuja poolt kehtestatud tariifide alusel,» ütles keskkonnaministeeriumi veeosakonna peaspetsialist Rene Reisner.

«Tariifid on aga üsnagi erinevalt määratud, näiteks Taanis maksab üks vannitäis vett umbes kümme korda rohkem kui Mehhikos ning Iirimaal ei maksta vee eest üldse midagi,» tõi Reisner näiteks.

Viimasel kümnendil aset leidnud vee hinna tõusu on põhjustanud eeskätt vajadus puhastada ja teha keskkonnale ohutuks reovesi. Paljudes OECD riikides maksabki reovee kogumine ja puhastamine tunduvalt rohkem kui joogivesi.

«Vee hinna ja vee eest makstava tasu juures ongi kõige olulisemaks selle sotsiaalmajanduslik ja keskkonnaalane tagajärg,» ütles Reisner, täpsustades, et paljudes riikides maksavad madalama sissetulekuga inimesed vee eest rohkem kui 4 protsenti oma sissetulekust, mis sunnib neid kokku hoidma muude hüvede arvelt.

«Viimasest tulenevalt ongi veeprobleemid just kõige suuremad madalama sissetulekuga riikides - vett vajavad kõik inimesed ühtemoodi, kuid sissetulekute põhjal maksavad kõige kallimat hinda selle eest vaesemad riigid,» selgitas ta.

Homme lõppeval OECD veekasutuse ökonoomika ja finantseerimise ekspertide kohtumisel vaadatakse läbi erinevate riikide kogemused parima lahenduse leidmiseks, et tagada piisavas koguses kvaliteetse vee kättesaadavaks tegemine mõistlike kuludega.

«Peamise lahendusena nähakse paremat veemajanduse korraldamist ning täpsemat arvestuse pidamist veeressursside ja keskkonnale tekitatud kahjude üle,» märkis Reisner.

Reisneri sõnul on Eestis päevakorral paljuski samad probleemid ning õigete lahenduste leidmine ei ole lihtne.

«Veemajanduse korraldamise tõhustamiseks võeti täna Riigikogus menetlusse veeseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega on plaanis läbi viia veealaste õigusaktide põhjalik uuendamine,» tõi Reisner välja. «Samuti on oodata lähiajal valitsuse poolt vesikondade veemajanduskavade kehtestamist, millega nähakse ette tegevusprogrammid vee hea seisundi ja piisava ressursi tagamiseks hiljemalt aastaks 2015.»
http://www.ilmajaam.ee/?id=237771

Kliima soojenemise peatamiseks ühe väljapääsuna pakutud idee külvata ookeanivette vetikate kasvu hoogustamiseks rauda, võib panna ohtlikult vohama ka mürgised vetikaliigid.

Kanada Lääne-Ontario ülikooli ökoloogi Charles Tricki juhtimisel töötanud rühma värsked tulemused lisavad veelgi kahtlusi, et meredesse rauda külvates oleks võimalik ära hoida kliima soojenemine. Idee järgi peaks merre külvatud raud panema vohama vetikad, mis haaraks atmosfäärist kaasa liigse süsinikdioksiidi.

Tricki juhitav töörühm võttis veeproove Vaikse ookeani põhjaosast, kus on juba ka tehtud rauaosakeste ookeanivette külvamise katseid. Nüüdsed katsed näitasid, et mereveele raua lisamise tulemusena hakkas ränivetikas Pseudonitzschia tootma rohkem neurotoksiini domoiikhapet, kirjutas Nature News.

Domoiikhape kuhjub merekarpidesse ning see on mürgine nii lindudele kui ka imetajatele. Inimestel põhjustab domoiikhape mälukaotust põhjustavat mürgitust. Kui Pseudonitzschia vetikad USA läänerannikul vohavad, siis ohustab see rannikul asuvaid karbikasvandusi.

Domoiikhappe mürgistuse süüks on pandud merelõvide suremist ning on spekuleeritud, et see mürk võis põhjustada lindude kummalist käitumist 1961. aastal California põhjaosas. Selle juhtumi põhjal lavastas Alfred Hitchcock kaks aastat hiljem filmi „Linnud“.

2006. ja 2007. aastal kogus Tricki juhitav uurimisrühm Alaska ranniku lähedal erinevatelt sügavustelt veeproove. Proovides leidus nii domoiikhapet kui ka kahte liiki Pseudonitzschia vetikaid.

Vetikaid kasvatati uurimislaeva pardal inkubaatorites edasi ning osasse anumatest lisati rauda. Kui võrreldi inkubaatoreid, millesse rauda ei lisatud, siis rauarohkemas vees hakkasid vohama nii vetikad kui tõusis ka mürgise happe tase. Kui vette lisati vaske, siis tõusis domoiikhappe kontsentratsioon veelgi.

Nende katsete põhjal väidavad teadlased, et kui ookeanivette külvata rauaosakesi, siis tõstaks see vees mürgise domoiikhappe taseme nii kõrgele, et see teeks lõpu rannikul asuvatele kalakasvandustele.

Okeanograaf John Martin tuli 1980. aastatel välja ideega, et ookeanivett rauaga väetades oleks võimalik vetikate abil atmosfäärist süsinikdioksiidi kinni püüda. Mitmed suuremahulised katsed on näidanud, et raua lisamine põhjustab tõepoolest vetikate vohamist, vetikad seovad aga atmosfäärist süsinikdioksiidi. Kuid viimasel ajal on ilmunud mitu uurimust, mis näitasid, et atmosfäärist süsiniku väljaviimise kasutegur on siiski üsna tühine, ehk vetikad ei seo gaasi loodetud hulgal.

so we will die soon