Muinasjuttude hukk

Vaadeldes väikeseid lapsi, kes härda rõõmuga jälgivad koeratüdruk Lotte tembutamisi jääb üle vaid tõdeda, et lapsemeelne muinasjuttudesse sisse minek ja fantaasiamaailmas olemise oskus on pigem kingitus kui et õnnetus. Ent paljud vanemad peavad seda vist õnnetuseks, miks muidu kästakse lastel ruttu suureks saada ja lõpetada “rumaluste” uskumine.

Tagasi tulles Lotte juurde - laps näeb ju küll, et näitleja seal maski taga on ja teab väga hästi ka seda, kes ja kuidas, aga tahe ja soov näha Lottes just sellist Lottet, keda ta on oma fantaasiamaailmas enda jaoks loonud on tugevam kui reaalsus. Lastel on oskus ennast asetada erinevatesse maailmadesse, oskus neid maailmu luua ja nendega mängida.

Ühiskond soosib tööealisi inimesi - need on ju need, kes arendavad majandust, toodavad raha ning hoiavad üleval raharinglust. Lapsed seda ei tee, vanuritest rääkimata. Lapsed ei saa olla lapsed, kuna neilt nõutakse täiskasvanulikkust. Ühiskond ei lase lapsel olla laps, sest laps ei jaga samu väärtusi, mida jagab “üldsus.” Laps ei tooda juurde rikkuseid, vaid saab neid ainult tarbida. Lapsevanem, kes pole piisavalt jõukas või piisavalt palju ühiskonda panustanud, ei saa täisväärtuslikult tulla vastu oma lapse soovidele ja nõudmistele, mille taga on sellesama ühiskonna loodud “tehismaailm” mis koosneb rahast ja on oskuslikult maskeeritud laste fantaasiamaailma sarnaseks.

Ja nii juhtubki, et kui Lotte on tore ja raamatud temast on toredad ja ka multikaid on tore vaadata, siis ühest hetkest rakendatakse seesama toredus rahavankri ette, see ühiskond, mis ei hooli lastest, kuna lapsed ei ole võimelised tootma väärtuseid, hakkab looma laste fantaasiamaailma ära kasutades neile kaheldava väärtusega “väärtuseid.” Lotte mobiil esimese näitena. Kui me ei suuda panna lapsi tööle, siis me vähemalt lüpsame nende töötavaid vanemaid.

Uue tööjõuseaduse järgi on muide töö-ealine juba 7 aastane jõnglane. Seega kui lühikeseks me suudame lõigata laste õiguse olla laps?

Muinasjutt nagu sõnagi ütleb on jutt muistsetest aegadest mida on pärandatud ammustest aegadest.Kui rääkida lottest siis see on juba ersastmuinasjutt.Mittemingi seaduseparagrahv ei suuda muinasjuttu hävitada,seda hävitame meie ise osalt luues lottesid ja muid palju hullemaid juttusid.Eriti hukutavalt aga mõjub säilinud muinasjuttudele nende animiseerimine sest muinasjutud räägiti lastele ja nad pidid arendama kujutusvõimet et luua mõttepiltisid.Ja kui lapsed kasvasid suureks jäi neil mälestus mida nad pärandasid edasi oma lastele.Aga kes viitsib praegusel ajal ma lastega jutustada muinasjutte(kui neid veel teatakse),ikka lihtsam telepurk või arvuti käivitada ja las aga vahivad.
Ja nii arvan nagu professor Woland. olen osa jõust mis plaanib head,kuid korda saadab üksnes kurja(pöördeline)

Muide, see oli Goethe, kes ütles Faustis Mefistofelese suu läbi: "Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head."

Aga miks Lotte nii jube peaks olema? Muinasjutt on vahetanud vormi. Jutust sai pildiraamat, pildiraamatust sai multikas ... mõni mõis, muinasjutuks jääb ta ikka olgu ta siis nukkudena nukuteatris või liikuva pildina telekas.

Iseasi on see, et lapsevanem lõikab ära oma sideme lapsega pannes ta teleka ette istuma. Juttu jutustades on kuulaja ees siiski lihast-luust inimene, kellele saab esitada küsimusi kui miski selgusetuks jääb. Televiisoris aga luuakse mustvalge maailmapilt: pahal on kongus nina ja teravad hambad ja head on tavaliselt heledates riietes.

Aga mis seal ikka, meie maailm on selline, Ämblikmeeste ja Lottedega, kus õpetlikkusest käiakse tavaliselt kaarega mööda ja tegevus koosneb tavaliselt mingist kulgemisest tühiste teemade vahel. Ainus, mis veel jäänud vanadest aegadest on võitlus hea ja kurja vahel ... aga sellelgi on küljes actioni maitse...

Mis puutub selle maailma kõrvalmõjudesse nagu reklaam siis mina keelaks kõik lastele suunatud reklaamid ära. Vastik, kuidas kasutatakse ära lapsevanema tunnet. Lapsele ju tihtipeale lubatakse rohkem kui endale ... isegi range lapsevanem teeb ju vahel lapsele heameelt ja annab järele.

Tsitaat:Algselt postitas kessu
Muide, see oli Goethe, kes ütles Faustis Mefistofelese suu läbi: "Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head."

Aga miks Lotte nii jube peaks olema? Muinasjutt on vahetanud vormi. Jutust sai pildiraamat, pildiraamatust sai multikas ... mõni mõis, muinasjutuks jääb ta ikka olgu ta siis nukkudena nukuteatris või liikuva pildina telekas.

Iseasi on see, et lapsevanem lõikab ära oma sideme lapsega pannes ta teleka ette istuma. Juttu jutustades on kuulaja ees siiski lihast-luust inimene, kellele saab esitada küsimusi kui miski selgusetuks jääb. Televiisoris aga luuakse mustvalge maailmapilt: pahal on kongus nina ja teravad hambad ja head on tavaliselt heledates riietes.

Aga mis seal ikka, meie maailm on selline, Ämblikmeeste ja Lottedega, kus õpetlikkusest käiakse tavaliselt kaarega mööda ja tegevus koosneb tavaliselt mingist kulgemisest tühiste teemade vahel. Ainus, mis veel jäänud vanadest aegadest on võitlus hea ja kurja vahel ... aga sellelgi on küljes actioni maitse...

Mis puutub selle maailma kõrvalmõjudesse nagu reklaam siis mina keelaks kõik lastele suunatud reklaamid ära. Vastik, kuidas kasutatakse ära lapsevanema tunnet. Lapsele ju tihtipeale lubatakse rohkem kui endale ... isegi range lapsevanem teeb ju vahel lapsele heameelt ja annab järele.

Õigus sinu pool,oligi goethe.Võtsin voli ja panin mälust aga aeg ju muudab ja hajutab.
Mõtlesin siin omakeskis ja (i)need ongi ju PARAmuinasjutud,mis on tehtud tagamõttega igatsorti maksude kättesaamise eesmärgil.

Jajah ... näiteks Barni raamat, millega nüüd siis lapsi tõmmatakse. Hea on seejuures see, et nimetatud keeksilaadnetoode pole eriti populaarne ise.

Muinasjutud olid algselt mitte ainult fantaasia elavdamiseks või meelelahutuseks, vaid ka peidetud moraali või isegi sõnumi edastamiseks. Inimesed on läbi aegade kasutanud pealtnäha fantastilisi tegelasi ja tegevusapaiku oma maailmavaate, sõnumi vm edastamiseks, reaalsete inimeste ja kohtade asemel kirjutuatakse lugusid loomadest, teistest maailmadest jpm. Nagu öledakse igas naljas on terake tõtt.

Lapsed lõigatakse muinasjuttudest ja fantaasia arendamisest ära, kuna sedasorti kraam pole "edukaks inimeseks" kasvatamisel vajalik.

See on üks äärmus.

Teine äärmus on see nn.vabakasvatus, mis pole midagi muud kui vanemate soov lapsega seotud vastutusest vabaneda.

Pigem on nad mõlemad sama äärmuse kaks otsa...
Vabakasvatus on jah, hoolimatus ja tunnetamatus oma lapse arengu suhtes. Samas kipuvad inimesed alati asjadega liialdama - kui on vaba, on liiga vaba, kui on mitte-vaba, siis pekstakse nahk vermele.

Reaalselt iseennast lapsega kõrvutada oskavad väga vähesed ja ega see ausaltöeldes 15 aastat järjest eriti võimalik olegi. Samas, arvestades, et kõige kriitilisem aeg on just varajane lapsepõlv, sest selle aja sees kujuneb välja enam-vähem täiuslik sotsiaalne hingekiht (kolmas eluaasta), peab just selle aja võimalikult korralikult läbima. Tasub vaid meeles pidada, et laps on väike inimene, samasugune nagu meie kõik teised, samade õiguste ja olemusega, lihtsalt nende maailmanägemus ja asjade süstematiseerimine on teistsugused. Neilt ei saa nõuda sotsiaalsete rollimängudega paika pandud reeglite järgimist, sest nende sotsiaalsus on tol hetkel hoopis teine.

Vanaaja muinasjutud kandsid edasi kunagi toimunud sündmusi. Samuti inimeste moraali ja et headus saab ikka lõpuks võidu kurja üle.Ta oli omamoodi ka laste kasvataja ja õpetaja. Tänapäeval on uued suunad ja kriteeriumid ja lapsed suunatakse muudele asjadele mõtlema. Sellega rikutakse nende algne mõttemaailm ära, mida on raske hiljem muuta.
See ongi nende mõte, et kaoks igasugune hea siit ilmas ja asemele tuleks tigedus ja ülbus teiste suhtes ja muu rämps.

(15-07-2011 11:18 )HUGOTH Kirjutas:  Vanaaja muinasjutud kandsid edasi kunagi toimunud sündmusi. Samuti inimeste moraali ja et headus saab ikka lõpuks võidu kurja üle.Ta oli omamoodi ka laste kasvataja ja õpetaja. Tänapäeval on uued suunad ja kriteeriumid ja lapsed suunatakse muudele asjadele mõtlema. Sellega rikutakse nende algne mõttemaailm ära, mida on raske hiljem muuta.
See ongi nende mõte, et kaoks igasugune hea siit ilmas ja asemele tuleks tigedus ja ülbus teiste suhtes ja muu rämps.

Asemele on tulnud "edukaks inimeseks kasvatamine" Konkursiga eliitlasteaeda, pole ime ka et teismelise eas üle viskab...avalikult, eks laps protestib varem ka aga edukuse eest tuleb maksta- vanemad niigi su kooliraha pärast töötavad öö-päevad!

Kusjuures ega vanemad enda arust soovivad aind head, aga seda enam ei küsi, millest kasvab nn. heaoluühiskonnas ropult järsult suhkruhaigete ja kõikvõimalike allergikute hulk. Ma ei räägi siin Norrast/Rootsist, kus on tegemist juba epideemiaga, ma räägin Eestist ka.

Mõlemad ju Viilma järgi "liiga hea ehk suure varjatud halva" haigused.