Faraday
Lihtsalt lõbus
Postitusi: 1,460
Liitunud: Feb 2013
|
19-11-2013 21:21
RE: Tulnuka lahkamine
(19-11-2013 19:20 )Müstik Kirjutas: Vastukaaluks skeptikutele, kes siin teemas sõna võtnud, kirjutis, kus öeldakse, et RAY SANTILLI FILMILINT on originaaldokument!
Ma küll ei tea, millise tulnuka lahkamisfimiga teema algas, sest esipostituse link enam ei avane.
Kõik kriitikute katsed filmi võltsinguks tunnistada, jooksid peaga vastu ümberlükkamatute faktide seina.
Filmis on 1947.a. kasutusel olnud telefoniaparaat, on kirurgiliste instrumentide standardne komplekt 1940.ndatest. Ka keemilise kaitse kombinesoon on kõige tavalise 1940.ndate ese.
Filmiti "Bell Howeriga" - standardse armee käsikaameraga. Autofookust sellel ei olnud, plaani muutmisel tuli objektiivi muuta. Flmilindi kvaliteedi kohta varisesid ka kriitikute pretsensiooonid kokku.
Filmidokumendi ehtsust ei ole suutnud ümber lükata sajad kriitikud - ei võttetehnika vaatenurgast, ei patolooganatoomide praktika suhtes, ega ajaloolise tõepärasuse kohalt.
Ray Santilli ise räägib aga kerge südamega, et film kujutab endast võltsingut.
Faktid tõestavad aga, et film on üles võetud 1947 aasta filmilindile tingimustes, mis vastasid ainuüksi 1947.a. tingimustee ning millel on jäädvustunud olendite lahkamine, kes ei kuulu planeet Maa elusolendite hulka.
Lisamärkuseks:
Ray Santilli sai mõned rullid filmilinti ühelt anonüümselt müüjalt, kes olevat olnud UFO katastroofi paiga filmijate hulgas Roswellis 1947a, ning kahe võõra planeedi asuka lahkamise juures.
Niisugune jutt siis selles artiklis..
Allikas: "Mõistatuslikud faktid" 1013/11
P.S.Tänaseks päevaks on tehtud ka mängufilm nime all "Alien Autopsy."
Kogu terviktekst:
Tsitaat:RAY SANTILLI
FILMILINT ON -
ORIGINAALDOKUMENT!
Kõige tugevamaks löögiks skepti¬kute pihta sai niinimetatud Santilli film. Need on mõned rullid poolpro¬fessionaalset filmilinti, ostetud itaalia päritolu inglase Ray Santilli poolt ühelt anonüümselt müüjalt, USA kodanikult, kes olevat olnud UFO katastroofi paiga filmijate hulgas Roswellis 1947 aastal ning kahe võõra planeedi asuka lahka¬mise juures.
ALGUSEST PEALE
Santilli ei ole ufoloog, vaid ärimees, kes oskab filmiäris raha teha. Ta ostab haruldasi filmilinte, näiteks omal ajal „kaadri taha“ jäänud töövõtteid filmi- tähtedega, ning müüb need kasumiga maha. Väike nüanss: et sellises äris edukas olla, ei tohi kategooriliselt kau¬belda võltsingutega, vastasel korral te¬kivad väga suured ebameeldivused - ra¬halistest kuni vanglani välja. Pakkudes müügiks filmilinti võõra planeedi imega, oli Santilli absoluutselt kindel selle ehtsuses. Mõelgem: filmilindi ostmiseks laenas ta 150 tuhat dollarit saksa ettevõtjalt Volker Spielbergilt, oli kohustatud selle raha tagasi andma ning loomulikult planeeris ise selle tehinguga kasu lõigata. Väiksemagi kahtluse korral saada võltsinguga pal¬jastatud oleks Santilli lihtsalt uppu¬nud ebameeldivuste merre. Kuid ta ei pilgutanud silmagi kui skeptikute kari tormas tema filmi kritiseerima.
KRIITIKUD
ALUSTAVAD - JA KAOTAVAD
„Loomulikult võltsing! Filmitud põlve ve pealt maa-aluses stuudios!", kisasid lugematud kriitikud. Kuid selleks, et filmidokumendi ehtsust tõestada, tu¬leb alustada filmilindist, millele see on võetud. Filmilint on - „Kodak Super XX“, kodeering mulgustusel - ruutja kolmnurk.
„Kodaki“ spetsialistid isegi ei mõelnud pikalt vastuse üle: „ruut ja kolmnurk" - on filmilindi kodeering, mis lasti välja 1927, 1947 ja 1967 aastal. Seejärel markeeringu süsteemi vahetati. Kuidas aga lokaliseerida filmilindi väljalaske momenti? Mis aastal see oli?
Seda oli kerge teha. Progress paigal ei seisa. 1920-ndatel aastatel lasi „Kodak“ välja linti tselluloosi põhjal, 1940-ndatel atsetopropionaadi põhjal, 1960-ndatel aastatel vahetas selle välja triatsetaat. Firma püüdis maksimaalselt filmilindi tuleohtlikkust alandada. Tselluloid põleb nagu püs¬sirohi, atsetopropionaat - halvemini, triatsetaat ei põle praktiliselt üldse. Niisiis, Santilli filmilint oli tehtud atsetopropionaadist. Seega, kuidas ka ei keerutaks, valmistati filmilint 1947 aastal!
Kuid võib-olla leidis rahaahne Santilli kusagilt laost likvideerimata vana, 1947 aasta lindi, ning võttis sellele meisterliku võltsingu? Taas ei klapi. „Kodak Super XX" filmilint on eriti kõrge valgustundlikkusega ning on ette nähtud võteteks nõrga valgustusega ruumides. Valgustundlikkuse hinnaks on aga lühike „eluiga“, kõigest kahe aasta jooksul laguneb fotokiht isegi hermeetiliselt suletud karbis. Ei kasutanud linti kahe aasta jooksul? Viska prügikasti. Järeldus: Santilli film võis olla võetud ainult intervallis 1947 kuni 1949 aastal.
Kas ONU Sami JUUREST ON VÕIMALIK ÜLISAIAJAST FILMI SISSE VEHKIDA?
Nii imelik kui see ka on, jah. Seda soodustab lindi ülisalajasus. Selle artikli autor töötas režiimsetel objektidel ning erinevatel instrumentaal-, sealhulgas kino-, foto-, videosalvestustel. Filmilindid, fotoplaadid, audio- ja videokassetid antakse laost alati välja rangelt allkirja vastu, samuti võetakse need ka lattu sisse ning kõik see jääb kontoriraamatutesse. Lihtsalt niisama kas või ühte kaadrit „sisse vehkida" ei ole võimalik. Vahelejääjat karistatakse rangelt. Ei, ei lasta maha ning isegi ei panda vangi, lihtsalt visatakse projektist välja lihtsa ameti peale. See aga on nii kibe ja solvav kõrvakiil, et ükski endast lugupidav töötaja ei lähe salastatuse režiimi rikkuma.
„Ülisalajasus" aga ... Selle režiimi juures on töötajate hulk, kes ei ole isegi mitte saladustesse pühendatud, vaid lihtsalt „saladuse kõrval", viidud miinimumini. Nagu naljatavad sõjaväelased, „isegi kolm võivad saladust hoida, kui kaks neist on surnud". Nali naljaks, kui aga dokumendi olemasolust (sellest filmilindist) teab ainult üks inimene, ei sega miski teda dokumenti enda kätte saamast.
Kui sisse on lülitatud „superülisalajasuse" režiim, tegutsetakse luures nii: operaator paneb selga tsiviilriietuse ning ostab filmilindi tavalisest kauplusest sularaha eest. Peale ostu jääb alles ainult kassalindi tõmmis, mis peale igakuist kontrollimist satub prügikasti. Kõik, ei ühtegi jälge filmilindile kulutatud rahast (paber, kassetid jm). Ei nimesid ega pangarekvisiite.
Edasi. Operaator töötab, ilmutab filmilindid ning saadab need Washingtoni. Kuid mõned filmilindid vajavad halbade võttetingimuste tõttu erilisi ilmutamise tingimusi, selleks aga operaatoril aega ei ole - ta on sügavas ja katkematus ajahädas. Karbid selliste lintidega märgib ta ära ja jätab „hilisemaks“. Kui palju filmilinti osteti, kui palju kuulub äraandmisele - ei tea keegi peale operaatori. Kokkuvõttes jääb tema kätte 5 või 15 või 25 karpi filmilindiga. Ta ilmutab need ning jätab rahulikult endale. Mõned aastad hiljem leiab operaator ostja üsna heale kaubale.
PEAGA VASTU RAUDSET SEINA
Kriitikud aga ei rahunenud. Ning iga kord jooksid peaga vastu üm-berlükkamatute faktide seina. Nii näiteks on kaadris telefon spiraalse, „põrsasaba“ tüüpi nööriga. Skeptikud teatasid rõõmuga, et 1947 aastal selliseid aparaate veel ei olnud. „Me laseme juba 1946 aastast alates selliseid aparaate välja", teatasid flegmaatiliselt kompanii „ATT" insenerid. „Esimese sellise mänguasja ostsid meilt just sõjaväelased!"
Samuti lõppesid katsed vaielda kirurgiliste instrumentide autentsuse üle, mida kasutas tulnuka lahkamise sooritanud arst.
„Armee kirurgiliste instrumentide standardne komplekt 1940-ndatest aastatest", kommenteerisid USA armee kogenud arstid. Muuseas, ka keemilise kaitse kombinesoon on kõige tavalisem 1940-ndate aastate ese. (Kaadris on selles riietuses - arst).
„Võtted on valed!", ütlesid skeptikud.
„Lühikesed lindijupid, siin on fookusest väljas, seal säristusaeg lonkab! Ilmne võltsing!"
„See on ju „Bell Howell", standardne armee käsikaame- ra 1940-ndatest", kehutasid õlgu vanad sõjaoperaatorid. „Seda keeratakse üles võtmega, nagu ära-tuskella, ning töötab 30 sekundit. Seejärel tuleb uuesti üles keerata. Autofookust sellel ei ole, plaani muutmisel tuleb objektiivi muuta, mida kiiresti teha ei ole võimalik. Kui operaator on aga keemiakaitse rõivastes - öelge aitäh, et ta üldse näidikut puudutas ning midagigi kaadrisse püüdis!"
Nii varisesid kokku eriti tarkade kriitikute pretensioonid filmilindi kvaliteedi kohta.
MlS MEILE SIIS JÄRGI
Järgi jääb meile filmidokument, mille ehtsust ei ole suutnud ümber lükata sajad kriitikuid - ei võttetehnika vaatenurgast, ei patolooganatoo- mide praktika suhtes, ega ajaloolise tõepärasuse kohalt. Tänapäeval on absoluutselt ükskõik, mida räägib filmist inimene, kes lasi selle teaduslikku ringlusesse, Ray Santilli. Dokument hakkas elama oma elu ning ei vaja kellegi tõendeid ehtsuse kohta. Vanake Ray teab seda suure-päraselt ning räägib seepärast kerge südamega, et film kujutab endast võltsingut. Mis tal sellest? Spielbergi käest laenuks võetud raha on ta juba ammu ära maksnud ja selle pealt palju teeninud, ufoloogide probleemid teda aga ei huvita.
Kuid kõik faktid tõestavad, et see on film, mis on üles võetud 1947 aasta filmilindile tingimustes, mis vastasid ainuüksi 1947 aasta tingimustele ning millel on jäädvustatud olendite lahkamine, kes ei kuulu planeet Maa elusolendite hulka.
Ära õpeta oma lapsi lihtsalt lugema ... Õpeta neid loetu kohta ka küsimusi esitama. Õpeta neid küsimusi küsima kõige kohta.
----
Ja õpi kõike seda ka ise. Eelkõige mõtlemist.
Faraday
|
|